Saame tuttavaks: Janne Fridolin

---

Tere, Janne Fridolin! Kirjeldage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?

Kui mõtlen tagasi lapsepõlve, siis esimesed mälupildid on isast koos akordioniga ja mina tema ümber tantsimas. Meenuvad vanaema lauldud laulud, vanaaja tantsud nagu padespaan ja reinlender, mida vanaema mulle õpetas, ja ema lauldud unelaulud. Selle kõige keskel olen kasvanud ja see on mind väga palju mõjutanud. Kui olin 2. klassis, otsustasin, et lähen koos pinginaabriga muusikakooli katsetele. Emale ja isale teatasin sellest alles õhtul. Nii algas minu teadlik teekond muusikarajal, mida kõnnin tänaseni. Kuigi see rada pole kulgenud sirgjooneliselt ja kergelt, on siiski kõik olulisemad ja isegi pöördelised hetked olnud seotud muusikaga. Mind on rakendatud õpilasena klassi ette muusikatunde läbi viima ja juhuse tahtel sai minust põhikooli lõpus tööraamatuga ehk palgal olev ansambli juhendaja. Kuigi mul ei olnud siis veel vajalikke teadmisi, tegin seda tööd suure innu ja kirega. Põhikooli lõpus teadsin kindlalt, et minust saab muusikaõpetaja.

Gümnaasiumi lõppedes asusin kõigepealt õppima Tallinna Ülikooli Pedagoogilisse Seminari. Esimesi samme koori ees tegime oma kursuse kooriga ja mäletan, et peale esimest proovi tundsin samasugust kirge nagu siis, kui olin ansambli juhendaja põhikoolis. See oli ka põhjus, miks läksin peale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koolimuusika bakalaureust magistrantuuri dirigeerimist õppima. Olen tänulik oma suurepärastele õpetajatele, tänu kellele sai minust muusikaõpetaja ja dirigent, ja kirg ei ole kustunud.

Mis teid täna teie töös inspireerib? 

Mind inspireerivad kõige enam minu õpilased ja koorilauljad – nemad on need, kelle pärast iga päev tööle lähen, materjale ette valmistan, repertuaari valin, kellega koostöös sünnib põnevaid arutelusid ja paeluvat muusikat. Üldhariduskoolis töötamisel inspireerib mind enam see, kui saan mõne teemaga õpilasi puudutada, neid rohkem mõtisklema ja arutlema suunata. Töö noorte muusikutega on privileeg ning muusikalisi imesid täis koostöö, mis on samuti väga inspireeriv. 

Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo poistekooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”? 

Poistekooride repertuaarist leiab sel korral nii isamaalisi kui ka nii-öelda juurtega laule. Nii on esimeseks lauluks Riho Pätsi laul Gustav Suitsu tekstile „Ühte laulu tahaks laulda”, mis juba Nõukogude okupatsiooni aastail sümboliseeris Eesti rahvuslikku ühtsustunnet, mida vajame ka tänasel päeval. Teiseks lauluks on Piret Rips-Laulu ning Contra tekstile loodud „Rannitsakandja”, mis sümboliseerib väikese poisi soovi saada tugevaks. Kolmanda lauluna on Piret Laikre ja Marek Sadama imeilusale tekstile loodud „Mu kodu nii lihtsalt”, kus magusvalusa rõõmuga lauldakse oma armsamatele ja kodustele mõeldes. Ning nendele järgnevad kaks poistesegakoori laulu, Andres Lemba „Üles, üles, hellad vennad” ning Andres Valkoneni ja Leelo Tungla „Leib jahtub”, kordavad veel jõulisemalt ühtsustunnet ja koduarmastust. Mulle tundub, et kõik need laulud võiks olla ühe poistekoori poisi iseoma ehk tükike temast endast. 

Kuidas suhtestub poistekooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga? 

Murdekeelseid laule on kavas kaks, nendeks on Piret Rips-Laulu ja Contra „Rannitsakandja”, mis kõlab võru keeles, ja Andres Lemba „Üles, üles hellad vennad”, kus on kasutatud rahvalaule Vändra ja Tõstamaa kihelkonnast.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Pean oluliseks, et laulu õppimist alustatakse tekstist. Kuna meie repertuaaris esineb nii murdekeelelist kui ka mitmetähenduslikku teksti, on väga oluline kõik erinevad tekstid lahti mõtestada. Ülejõukäivat siiski repertuaarist ei leia, kuid ilmselt kaks a cappella laulu tahavad rohkem harjutamist saada. Lisaks heale teksti artikuleerimisele, õigetele rütmidele ja fraasidele lisandub vokaaltehniline pool. Soov on, et poisid laulaksid avara positsiooniga, seotult ja musitseerides. Seda kõike järgides saab iga laul olla arendava loomuga. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

Minu esimene mälestus laulupeost seostub laulupeorongiga, mis sõidutas lauljaid ja tantsijaid kodulinnast Jõgevalt Tallinna suunal. See rong tekitas oi kui suurt elevust – seesama elevus liigub minuga kaasa laulupeost laulupeosse. 

Kui mõelda, mida võtaksin kaasa eelmisest XIII noorte laulupeost, siis kindlasti nende vaprate poiste silmad, mis olid äikesejärgselt ärevad, kuid mis laul-laulult järjest enam usalduslikeks ja rõõmsamateks muutusid. Neid rõõmsaid ja vapraid silmi igatsen taas näha. 

Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?

Ma loodan ja soovin väga, et laulupidu püsib ja jääb püsima. Kuid tänane reaalsus on see, et juba praegu kimbutab koole väga suur muusikaõpetajate põud, mis omakorda võib lumepallina veerema lükata koolikooride tegevuse vähenemise või koguni lõppemise. Jääb üle loota, et meie riigi valitsejatel jagub tarku otsuseid, mis puudutavad nii haridust kui ka kultuuri, sest sellest sõltub, kas ja millisel kujul laulupidu püsima jääb.

Autor: Karmen Kikas