Üleilmse eesti südamega koori tee laulupeole – eKammerkoor Ööbiku lugu

Tänavusele XXVIII laulupeole „Iseoma“ pürgivad mitmed koorid, mis koosnevad Eestist väljaspool elavatest eestlastest ja kes tulevad kokku isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt, et olla osa ühest eestluse olulisemast identiteedi väljendusest. Üheks neist kollektiividest on eKammerkoor Ööbik – innovatiivne ja liigutav projekt, mis koondab eestlastest laulusõpru üle maailma, võimaldades neil osaleda oma unistuste peol, olenemata füüsilisest kaugusest kodumaast. Intervjuus saame tuttavaks eKammerkoor Ööbiku dirigendi Elli Kipperiga ja uurime, milline on olnud nende senine tee laulupeole ja kuidas on võimalik virtuaalsete kooriproovidega ühendada eestlasi üle maailma, et saada osa välismaal eestlasena elamiseks hädavajalikust ja sõnulseletamatust laulupeo tundest.

Elli Kipper, kuidas tutvustaksite end laulu- ja tantsupeo uudiskirja lugejale?

Kasvasin üles Toronto Eesti kogukonnas, kus mu isa, Charles Kipper, oli väga aktiivne, olles Toronto Eesti Meeskoori ja Eesti Akadeemilise Segakoori Ööbik dirigent. Sellega seonduvalt mängis koorilaul minu elus alati tähtsat rolli – laulsin Toronto eesti lastekooris ja mitmes teises kohalikus kooris ning mängisin ka klaverit. Lapsena reisisime perega Eestisse just laulupidude pärast. Olen olnud Toronto Eesti kogukonnas aktiivne, õpetasin Eesti koolis, olin gaidjuht ja kuulun akadeemilisse organisatsiooni Korp! Filiae Patriae. Hiljem laulsin ka ise segakooris Ööbik. Kui tuli arutlusele, kas läheme üldlaulupeole, otsustas koor kahjuks mitte osaleda. Kuid mitmed liikmed soovisid siiski minna ja nii otsustasingi huvilised kokku koguda ning pakkuda võimalust ka teistele väliseestlastele, kes sooviksid laulupeole pääseda. Laulupeole pürgiv koor alustas laulupeo repertuaari õppimisega aprillis 2024 ja sai nimeks eKammerkoor Ööbik. 

Koori nimi viitab, et proovid toimuvad interneti vahendusel. Kuidas see täpsemalt käib, kust kõige kaugemad osalised proovidega ühinevad ja kas mõned lauljad kogunevad ka füüsiliselt? 

Soovisime pakkuda lauluvõimalust eestlastele, kellel ei ole läheduses kohalikku eestlaste kogukonda ega võimalust laulda Eesti koorides. Selleks korraldame proovid Teamsi vahendusel – virtuaalsed osalejad lülitavad mikrofonid välja, aga näevad ja kuulevad kohapeal toimuvat harjutust ekraanilt. Kuna paljud meie liikmetest on ka segakoori Ööbik liikmed, siis saame Toronto piirkonna lauljatega füüsiliselt kokku ja kaugemad liikmed liituvad samal ajal video vahendusel. Meil on osalejaid nii USA-st kui ka Uus-Meremaalt (eriti sopraneid!).

Koroonaajal alustas Ööbik virtuaalsete harjutustega ning läbi katse- ja eksitusmeetodi leidsime hea süsteemi, mis võimaldab tänaseni osaleda neilgi, kes füüsiliselt kohal olla ei saa. Seetõttu otsustasime kasutada sama lähenemist ka oma koori puhul.

Kes teie kooris laulavad ja mis keeles toimuvad proovid?

Meie kooris laulavad valdavalt täiskasvanud, nii mehed kui ka naised, sealhulgas mõned pered, kus vanemate jälgedes on liitunud ka nende lapsed. Koori vanim liige on 70-aastane ja noorim 14-aastane. Harjutused toimuvad eesti keeles, vajadusel tõlgime mõne sõna ka inglise keelde.

Mis iseloomustab teie repertuaari ning kus peamiselt esinemas olete käinud?

Meie koor on loodud spetsiaalselt „Iseoma“ laulupeoks, seega laulame hetkel vaid neid laule, mis on laulupeo repertuaaris. Rääkides aga segakoorist Ööbik, millest meie koor on välja kasvanud, siis seal meie repertuaar on väga mitmekesine, ulatudes Tormise loomingust popfilmide ja muusikalideni välja. Repertuaar varieerub aastati – laulame nii eesti kui ka inglise keeles, erinevates žanrites. Viimase 30 aasta jooksul on Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik kogunud tuntust Torontos ja kaugemal oma Simmaree-nimeliste etendustega. Simmaree tuleb sõnadest simman ja kabaree – etendused, mille käsikirja, koreograafia ja lavakujunduse loovad lauljad ise. Ööbik on esinenud ka Kanada teistes eesti kogukondades, nagu Ottawa, Hamilton, Montreal ja Stettler (Alberta), ning Ameerika Ühendriikides: New Yorgis, Chicagos, Baltimores ja St. Petersburgis Floridas.

Mis motiveeris teid ja teie lauljaid liituma Eesti üldlaulupeoga ning mida tähendab teile võimalus sellest osa võtta?

Mitmed meie liikmed on varemgi laulupeol osalenud, kuid USAst ja Uus-Meremaalt pärit väliseestlastel pole see seni võimalik olnud – neil on väga hea meel sellisest erilisest sündmusest osa saada. Ka paljud nooremad lauljad ootavad põnevusega, sest nad pole varem Eestis käinud. Kogenumatele kooriliikmetele on see viie aasta tagant toimuv „rahvuslik süst“, milleta on raske läbi ajada!

Kuidas olete suutnud hoida koori motiveerituna ja arengu kindlustada?

See on olnud uus ja õppimist nõudev kogemus. Nendega, kes saavad füüsiliselt kohal olla, on lihtne proove läbi viia ja kuulda, kuidas laulude õppimine läheb. Virtuaalsetele lauljatele tegime partiidest salvestused (enne kui laulupeo ametlikud salvestused valmisid), et nad saaksid iseseisvalt harjutada. Kuna proovid on kord kuus, on kõigil kohustus iseseisvalt tööd teha. Mõned virtuaalsed lauljad harjutavad ka omavahel väljaspool prooviaega.

Kuidas on teie kooriliikmetele meeldinud laulupeo repertuaar?

Meie lauljatele on laulupeo repertuaari õppimine väga meeldinud. Kuigi eri murded on kohati keerulised, on nende õppimine olnud väga põnev. Lauludest meile väga meeldib Elukoor! Peale selle arvame, et laulukaare all avaldab laul Meelespea kindlasti erilist mõju ja jääb, nagu nimigi toredasti viitab, tõesti kauaks meelde.

Hiljemalt 1. novembriks tuli saata selgeks õpitud laulude video laulupeo kunstilisele toimkonnale. Kas teie arvates oli piisav aeg laulude harjutamiseks ja kuidas lindistamine läks?

Meie arvates oli harjutamiseks küllalt aega. Mis puutub lindistamisesse, siis see tõesti pidi toimuma päris varakult. Lindistamine käis nii, et Torontos füüsiliselt kogunevate lauljatega tulime kokku ja salvestasime oma osa. Seejärel saatsime video virtuaalsetele lauljatele, kes pidid ennast ise salvestama, kuulates meie koorisalvestust kõrvus ja lauldes meiega kaasa.

Järgnes suur töö, et hääled kokku panna. See oli kõige aeganõudvam ülesanne, sest kuigi tempo oli ühtlane, olid partiide tugevused ebaühtlased: näiteks sopraneid oli virtuaalselt rohkem kui kohapeal ja terviklikkus üksikute häälte pookimisel kannatas päris kõvasti. Kuid oli nõue, et iga kooriliige pidi lindile laulma – polnud mingit viilimist!

Peate oma reisi Eestisse ise korraldama. Milliseid väljakutseid see endas kätkeb?

Suurem osa meie kooriliikmetest on varasema laulupeo kogemusega ning jagavad meeleldi teadmisi nendega, kes osalevad esmakordselt. Kulu on muidugi oluline aspekt, sealhulgas rahvariiete komplekteerimine ja ülevaatamine. Torontos on õnneks tänu aktiivsele eestlaste kogukonnale abi hõlpsasti saadaval. Kui tekib küsimusi rahvariiete osas, saame nõu küsida ka Facebooki rahvariiete gruppides.

Mida sooviksite aktiivsete väliseestlastena öelda nii Eestis kui ka teistes riikides elavatele rahvsukaaslastele?

eKammerkoor Ööbik lahendab innovatiivselt lähenedes selle, kuidas saaks laulukooris osaleda ja laulupeole pääseda ka need väljaspool Eestit elavad eestlased, kelle läheduses koori pole. Arvestades, et #igaviieseestlaneelabvälismaal, on selliseid inimesi väga palju, aga laulupeol osalemine annab sõnulseletamatu laulupeotunde, mis on välismaal eestlasena elamiseks äärmiselt hädavajalik. See #igaviies-fakt on reaalsus, millega Eesti arvestab, ning samuti tantsupidu on sellele vastanud, kui lõi tantsupeole eraldi liigi nimega Üleilma. Väliseestluse hea tervise eest on võtnud vastutuse ka suuremad kogukondlikud ettevõtmised, nagu Torontosse rajatav uus Eesti kogukonna maja Keskus, mille ehituse lõpp juba paistab. See on rajatud mõeldes tulevikule ja sellele, kui mobiilsed me oleme –, et meie pagulasjäreltulijate eestluse tunnetuse hoidmine oleks tagatud ka mitme põlve pärast.

Algatused nagu eKammerkoor Ööbik ja selle tantsupeo vaste Nou Pois Äläud (kaks naistantsurühma, kes tulevad füüsiliselt kokku ning seda samuti nii üleilmselt kui ka Torontosse, et tantsupeole pürgida) on kajastused sellest, et meie Eesti ei õitse ainult laiuskraadidel Tallinnast ja Võruni, vaid tegelikult ka ettevõtmistega, nagu laulu- ja tantsupidu ning Keskus – seome maamunale tugeva eestluse võrgu. Selle võrgu niidiotsad algavad ja lõppevad väga erinevates paikades, sealhulgas väljaspool Eestit, ning erinevate paikade keskused loovad võrgule oma tugevuse, paindlikkuse ja vastupidavuse.

Autor: Karmen Kaukver