Kuidas sündis „Ta lendab mesipuu poole“ – vähetuntud lugu armastatud laulu sünnist

Üheks Eesti laulupeotraditsiooni südantliigutavamaks ja sümboolsemaks teoseks on kujunenud Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul kosmosesse saadetud ja palavalt armastatud laulu vähetuntud sünnilugu meenutab Valdur Talts, kes laulis Eesti Õpetajate Meeskooris – kooris, kus Sarapik oli pikka aega tegev dirigendina ning hiljem ka peadirigendina. Just selle koori peal katsetas Sarapik oma meeskooriloomingut, ja nõnda sai Talts vahetult osa „Mesipuu“ teekonnast rahva südamesse.

Algne versioon ja ootamatu pööre

Laulu õppimine esmaesituseks

Taltsi sõnul kõlas Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ avalikult esimest korda EÕM-i esituses Nõmme Rahu kiriku jõulukontserdil 25. detsembril 1989 – vaid mõni kuu pärast noodi sündi. „Pepe põlemine ja kärsitus oma uute laulude õpetamisel oli meeldejääv. Olles pala laulumeestele ette mänginud, ütles ta: „Sihuke lugu siis!“ ja pani partiide õpetamisele kõva tempo peale,“ meenutab Talts. Seetõttu olid mitmedki tema laulud esiettekandes juba ühe-kahe kuu möödudes noodi toomisest. „Oma laulude meeskooriseadeid katsetas ja kohendas Sarapik just EÕM-i laulumeeste peal ning segakooriseadete n-ö katselabor toimis Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kammerkooris, ERKI KK, mille peadirigent ta samuti oli.“

Laulu õppimise ajast meenutab Valdur Talts, et „eks iga dirigent püüab laule interpreteerida enda tõekspidamiste järgi, ja nii ka Pepe, kes nõudis väga selgelt, et Mesipuu laulu refrääni sõnade „hing, oh hing“ esimesed silbid oleksid fortes, aga teised silbid subito pianos. See stiil oli talle armsalt omane ning mitmeski oma laulus kasutatud. Ja kindlasti pidi laul lõppema üha kasvava ja võimsa forte fortissimoga!“

Laul, mis ootas oma aega

Mesipuu jäi alguses justkui lihtsalt üheks uueks koorilauluks. Ajaga siiski selle tähendus kasvas ja 1993. aasta noorte laulupeole valiti see laul segakooride repertuaari. Mõnda aega laulust jälle palju ei kuuldud, aga 1999. aastal valiti see laulupeo lõpuühendkooride lauluks.

Pöördeline hetk saabus 2011. aasta noorte laulupeol, mil „Ta lendab mesipuu poole“ polnud küll ametlikus kavas, ent rahva tungival soovil kõlas see siiski. Kooride skandeerimise peale tõusis dirigendipulti Raul Talmar ja juhatas ühendkoori, kes esitas laulu spontaanselt a cappella. Sellest ajast on „Ta lendab mesipuu poole“ laulude „Koit“ ja „Mu isamaa on minu arm“ kõrval laulupidude püsikava lahutamatu osa.

„Ta lendab mesipuu poole“ sõnad pärinevad 1905. aastal pereajakirjas Linda ilmunud Juhan Liivi luuletusest, millele on varem muusika loonud ka Miina Härma ja Juhan Simm, kuid Sarapiku seade osutus kestvamaks ja jäi rahva südamesse.

Enamat kui „Mesipuu“

Kuigi Peep Sarapik jääb Eesti koorimuusika ajalukku eelkõige kui laulu „Ta lendab mesipuu poole“ autor, oli tema panus muusikasse palju laiem. Valdur Talts toob välja, et ta oli mitmekülgne muusik – dirigent, helilooja, pianist, organist ja kontsertmeister. „Sarapik alustas koorilaulude kirjutamist juba tudengina ning tema esimene suurem teos oli 1973. aastal dirigeerimise lõpueksamil juhatatud „Giordano Bruno tuleriit“. Ta kirjutas kooriteoseid enamasti Hando Runneli ja Juhan Liivi luuletustele, hiljem ka vaimulikele tekstidele.“

Talts toob esile, et Sarapiku väljapaistvamad teosed lisaks Mesipuule on emotsionaalne „Tule mulle“, hingeline „Eestimaa palve“, mille sõnad ta pani kokku ühest rahvalikust ja ansambel Suveniir esitatud samanimelisest laulust Elle Eha-Are sõnadele. „Pepe mahukamad teosed olid „Õhturahu“ ja „Missa Brevis“ („Kellamissa“). Paraku nende ettekannet autor ise enam ei kuulnudki. „Õhturahu“ noodi tõi autor Eesti Õpetajate Meeskoori proovi 17. oktoobril 1994 ja seda laulsid esmakordset tema mõlemad koorid – Eesti Õpetajate Koor ja ERKI Kammerkoor – tema muldasängitamisel Rahumäe kalmistul 17. detsembril 1994. „Õhturahu“ meeskoori esmaettekanne toimus 1. aprillil 1995 Mustpeade Majas ning „Kellamissa“ kõik osad esitas ERKI Kammerkoor esmaettekandena sama aasta kevadel.

Valdur Talts nimetab tuntumate teoste hulgas ka tema meeskoorilaulu „Loits“ (1994), segakooriteost „Rukkivihud rehe all“ (2004) ja laulu „Koduküla, kodumaa“, mis Taltsi sõnul oli trükitud 1985. aasta laulupeo meeskooride noodivihikusse, ent kavva ei pääsenud. „Lisaks kirjutas Sarapik ka soololaule ja instrumentaalmuusikat – sealhulgas teoseid puhkpillidele, tšembalole, tšellole koos oreliga ning klaverile koos flöödi ja viiuliga.“

Peep Sarapik ei jõudnud oma kuulsuse vilju täiel määral näha – ta lahkus 1994. aasta detsembris, kõigest 45-aastasena.

Peep Sarapiku laulude salvestusi ja lisamaterjale:

• „Ma lillesideme võtaks“ segakooride K.O.O.R ja Noorus esituses, sissejuhatava lõiguga dirigent Raul Talmarilt
• „Õhturahu“ Eesti Õpetajate Meeskoori esituses
• „Tule mulle“ Eesti Õpetajate Meeskoori esituses
• „Eestimaa palve“ 
• „Koduküla, kodumaa“ Eesti Õpetajate Meeskoori esituses
• 70 aastat Peep Sarapiku sünnist – Klassikaraadios meenutab heliloojat ja koorijuhti ERKI Kammerkoori koorivanem Marika Roomere
• 60 aastat Peep Sarapiku sünnist – Eesti Õpetajate Meeskoori korraldatud 60. sünnipäeva mälestuskontserti helisalvestus, Valdur Taltsi slaidiesitlus Peep Sarapiku elust, vanematest, õpingutest ja pildid tema omakäelisest noodikirjast

Autor: Karmen Kaukver