ESTO ühendab eestlasi üle maailma ja kannab edasi meie kultuuri

Teel Narvast tagasi Tallinna kuulsin raadiost ERRi ajakirjaniku Jüri Nikolajevi uudisnuppu ESTO-st. Mõte jäi pidama küsimusele: miks seekord Narva ja mitte New York? Valik pole juhuslik. ESTO missioon Narvas on sügavalt põhimõtteline — see on sama, mis Stockholmis või New Yorgis: tutvustada eesti kultuuri ja laulupeotraditsiooni neile, kes sellest vähe teavad või üldse ei tea.

Narva linna päevi, mis on kujunenud kohalike seas armastatud traditsiooniks, kasutame sillana kohalike inimesteni jõudmiseks. Me ei tule oma kultuuriga suletuna – me toome selle avatult ja austusega Narva, kus eesti lugu väärib taas kõlapinda.

Narva ajalugu kõneleb iseenda eest. Ajalooentusiast Aleksandr Openko jagas haruldasi, hingematvalt kauneid fotosid 1924. ja 1931. aasta Narva laulupidudest. Nendel piltidel on massid lauljaid ja kuulajaid, uhked lavad, majesteetlikud hooned – kõik, mida täna enam ei ole. Need mälestused hävitas agressiivne naaber, kuid mälestuste tähendus elab edasi. Meil on kohustus ja võimalus see kultuurilõng taas nähtavaks kududa.

Ka Rootsi Eestlaste Liidu arhiivides leidub väärtuslikke jäädvustusi — Harald Perteni fotod ja filmid paguluses peetud laulupidudest alates aastast 1948. Piltidel on inimesed, keda enam meie seas ei ole, ent kelle kaudu on edasi antud eesti vaim ja kuuluvustunne.

ESTO traditsioon sündis 1972. aastal Torontos, kui ülemaailmsed eesti kogukonnad ühendasid jõud, et hoida eestlust elujõulisena. Peamine eesmärk oli inspireerida noori ja kaasata neid rahvuslikku tegevusse. Iga viie aasta järel kokku tulles sündisid uued sõprussuhted, koostööd ja isegi perekonnad. Nii on see ka täna — 53 aastat hiljem — ainult et nüüd kohtume vabas Eestis. Ja koos nendega, kes igapäevaselt seisavad selle eest, et Narva oleks tugev – euroopalik, mitmekeelne, eestimeelne ja eestikeelne linn.

Sel aastal annab ESTO erilise tähelepanu noortele. Noordelegaatide programmis osaleb 11 Ida-Virumaa noort, kes läbivad kogu ESTO programmi algusest lõpuni üheskoos eesti juurtega noortega välismaalt. See on enamat kui osavõtt — see on kohtumine, kuulamine, arutlemine ja ühise tuleviku kujundamine. Need noored ei ole pelgalt pealtvaatajad, vaid kaasloojad. Nad annavad oma panuse, kogevad eesti kultuuri süvakihtides ja loovad isiklikke sidemeid, mis võivad kesta kogu elu. Nende kohalolu on märk sellest, et eestlus elab ja kasvab edasi — ka seal, kus seda võib vahel vaiksemalt kuulda.

Usun ülemaailmsete ESTO päevade ühendavasse jõusse. Koos suudame viia ellu pikaajalisi eesmärke, mis on aastast aastasse olnud valitsuse tabelites, kuid mille teostamiseks on vaja inimlikke sidemeid ja ühiseid pingutusi. ESTO pakub selleks rikkalikult võimalusi: uute suhete, koostöö ja kultuurilise vastastikuse mõistmise loomiseks.