Ardo Ran Varres ühendkooriteose “Allikas” sünniloost
XXVIII üldlaulupeo ühendkooride repertuaari uudisteos „Allikas“ on olnud väljakutseks kooridele, aga ka helilooja Ardo Ran Varresele endale. Kõige suuremaks pähkliks oli leida veel loomata laulule õiged sõnad.
Kui varasemate laulu- ja tantsupidude repertuaari sirvida, siis Sinu teostest on seal „Jäälillemäng“, mida esitas Liisi Koikson ja mille saatel tantsisid 2017. aasta noortepeol võimlejad ning orkestripala „Eesti muinasjutt“ 2019. aasta üldlaulupeo ajast. Ei ühtegi koorilaulu?
Koorilaulu pole varem olnud ja koorimuusikat olen ma üldse vähe kirjutanud. Nii et tänavuse üldlaulupeo kunstilise juhi Heli Jürgensoni pakkumine kirjutada laulupeo jaoks laul ja lausa ühendkooridele tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast.
Sinu kooriteos „Allikas“ valmis spetsiaalselt tänavuse laulupeo jaoks. Millise sisendi peo üldjuht Sulle andis, millist laulu ta ootas?
Väga palju ettekirjutusi ei olnudki. Vist oli juttu, et laul võiks kanda endas rõõmsamat meeleolu, aga midagi peale ei surutud. Teksti osas ei saanud ma mingit sisendit, mulle jäeti valikul täiesti vabad käed.
Õige teksti leidmine osutuski selle protsessi kõige vaevanõudvamaks osaks. See oli hullumeelne, aga samas ka väga lahe periood, kus ma tassisin raamatukogust endale koju koormate kaupa luuleraamatuid. Täiesti liialdamata – ma lugesin läbi umbes tuhat erinevat teksti. Mul oli mingi aimdus, mida ma otsisin, mitte klassikalist riimi ja rütmi, vaid erilisemat värsimõõtu, natuke pikemat lausestust. Sisu poolest midagi isamaalist, aga mitte üle võlli pateetilist. Nii et ma lugesin tõesti palju. Küll vanu tuttavaid autoreid, küll tundmatumaid tegijaid, isegi vabavärssi, mida lauludes tavaliselt ei kasutata. Lõpuks pidin ikkagi Heli Jürgensonile tunnistama, et mul ei ole oma laulule teksti. Istusime koos Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja kaalusime, kas tasuks kelleltki päris uus tekst tellida. Eks see on suur risk – leida õige inimene ja loota, et ta teebki sellised sõnad, mis inspireerivad. Nii me arutasime omavahel, kuni korraga ütlesin spontaanselt välja Hasso Krulli nime. Mul oli olnud hiljuti autorikontsert, kus Hasso käis külalisena rääkimas ja olime ka varem – minu ooperiga seoses – kokku puutunud. Mulle oli jäänud mulje, et meil on sarnane loominguline vaade, kui võtta appi märksõnad siis soome-ugri, loodus, rahvapärimus – midagi sinnakanti.
Igatahes läks nii, et me helistasime kohemaid Hassole ja 25 minutit hiljem oli ta ise juba samuti EMTA-s kohal. Heli rääkis oma nägemusest, mina jälle oma soovidest teksti värsimõõdule ja mõttele ning andsime sellega teatepulga Hassole üle. Ta ütles tööd vastu võttes umbes nii, et „Ma pole 30 aastat riimilist luulet kirjutanud, aga ega see pole raske.“
Järgnes kaks päris ootusärevat nädalat, kuni sain e-kirjaga Hassolt teksti algusreaga „Allikas metsa sees…“ Ja see oli kohe selline, et muuta polnudki midagi vaja. Päris lõppu lisasin Hasso loaga paar rida, mis puudutavad tänavuse peo teemat “Iseoma”: „Seal on su maa, ise ja oma.“ Kui laulda “oma” väga aeglaselt, tekib tahtmatult maa ülistus: “Oo, maa!”
Kui tekst oli käes, said lõpuks muusikaga tööle hakata?
Jah, aga kõigepealt ma lõin kolm väga erinevat versiooni, õigemini pigem visandit.
Üks oli kiirem, teine veidi rahulikum ja lüürilisem, kolmas aeglane. Esimene versioon Helile ja tema meeskonnale meeldis, aga tekkis kartus, et mitmekümne tuhande lauljaga koor jookseb kokku, kui sellise tempoga ajama panna. Kolmas tundus liiga aeglane ja nii jäigi sõelale keskmine, voolava iseloomuga variant. Kesktee on mulle oluline märksõna juba varasemast. Kui see valik oli tehtud, läks edasi juba üsna kiiresti – meloodia, harmoonia ja viimane lihv, et lugu saaks kooripärane, arvestaks laulupeo nõudmisi, oleks häälerühmadele sobivas ulatuses. Viimasena tuli orkestratsioon, see valmis alles kaks nädalat tagasi.
Kui palju Sind kui heliloojat see piirab, et tuleb arvestada teatud tingimuste ja nõudmistega? Või on see hoopis plussiks, kui mingid raamid on olemas, mille piires tegutseda?
Filmi- ja teatriheliloojale, kelleks ma ennast suuresti pean, on raamistik rõõmuks. Ma käisin hiljuti Londonis filmimuusika festivalil ja seal küsiti ühelt heliloojalt: „Mis tuleb esimesena, kas viis või sõnad?“. Ja tema vastas: „Esimesena tuleb telefonikõne!“ – see tähendab, et tuleb tellimus. Ma kirjutan praegu üht orkestriteost ning olen ülitänulik, et mul on selge tellimus. Ma tean, millal minu teost mängitakse, kes seda mängib, mis peaks olema pikkus, mis on selles kavas mängitavad teised teosed. See aitab tohutult edasi, muidu oleks liiga palju valikuvõimalusi.
Sa käisid laulupeo proovides oma laulu esitust kuulamas, mis mulje jäi?
Mõnes proovis käisin ja jäin rahule. Ma ootan suure huviga seda hetke, mil ta esmaettekandele tuleb ja ma kuulen seda täies esituses ning koos orkestriga.
Kas oled saanud oma laulule tagasisidet?
Natukene olen. Tüüpiline tagasiside on, et ilus laul. Aga eks veidi on nurisetud ka. Ega see laul ei anna ennast kohe kergelt kätte, eriti, kui ei laula meloodiahäält. Partii loogilisus on tihti laulja jaoks väga tähtis, ja modulatsioonid, ootamatud pausid võivad segadusse ajada.
Mis viib küsimuse juurde, kui nõudlik saab laulupeo repertuaar olla ja kui kõrgele latt seada.
Ma soovitan vaadata Youtube´ist Läti laulupidude videoid. Seal on latt väga kõrgel. Teisest küljest saan ma väga hästi aru unistusest, et tegu võiks olla võimalikult suurt hulka kaasava rahvapeoga. Ainult et me oleme kuu aega enne tänavust üldlaulupidu olukorras, kus teise päeva kontsert on välja müüdud, lauluväljaku mahutavusel on piirid.
Ka kaare alla laulma rohkem inimesi enam ei pressi. Kui me tahaks teha rahvapidu veel suuremale hulgale inimestele, tuleb leida peo jaoks uus ja oluliselt suurem ala. Aga milline oleks siis muusikaline kvaliteet? Muusikas on sageli konkurentsil oma koht, meeldib see või mitte.
Nii publiku- kui esinejatehuvi osas pole märkigi langusest. Mis on Sinu arvates laulupeo fenomen – ma pakun, et Sa ise oled ilmselt osalenud kõikidel oma eluaja laulupidudel?
Päris nii ei ole. Olen käinud muidugi, aga rohkem kuulajana. Laulupidu on kuidagi nii loomulik osa meie kultuurist, aga samas minu jaoks mitte see üksainus ja kõige tähtsam osa. Samas nüüd, kus ma olen 14 aastat elanud Tartus ja mitte üldse kaugel sealt, kus esimene laulupidu toimus, siis ma sõidan sellest kohast igapäevaselt mööda. Ja mitmes mu lavastuses on olnud esimese ärkamisajaga seotud teemad. Nii et ma olen viimasel ajal sellest palju mõelnud.
Üks näide: lugesin hiljuti Oskar Lutsu mälestusi ja ta kirjutab seal oma kooliajast, tegelikult sellest ajast, mil toimub „Kevade“ tegevus – aastast 1895. Raamatust ja filmist neid lugusid ei leia. Sel ajal said lapsed vahetunnis eesti keeles rääkimise eest trahvi. Hommikupalvus Saksa pastori juhtimisel algas kell 6 hommikul, lapsed ärkasid kell 5.15 ja nad unistasid, et saaks ainult natuke kauem magada. Ja mõtleme nüüd paar aastakümmet veel ettepoole, kui 1869 toimus esimene laulupidu. Mida ma tahan öelda – arvestades kui raske oli siis inimeste eluolu, oli see ometi pinnaseks laulupeo võrsumisele. Ja kõik muu lisaks: Jannseni ja Koidula tegevus, Eesti teatri sünd, pasunakoorid, kirjanduslik tegevus. Kui palju toimus ja tekkis sellel keerulisel võõra topeltvõimu ajal! Kui ma kõigele sellele mõtlen, siis võin küll öelda, et ma olen Eesti patrioot ja millise muu maa keel, kultuur, ajalugu ja kombed mind veel sellisel viisil köitma peaksid. Olen ka ise tegelenud pasunamängu, näitemängu ning koorilauluga.
On veel üks teema, mis mind laulupidudega seob, nimelt kirjutan uut ooperit, kus on peategelasteks fiktiivne helilooja ja baleriin, kelle kõrgaeg jäi eelmise vabariigi lõppu ning nad saadetakse uue korra poolt Siberisse. Meespeategelase kujutamiseks olen põhjalikult uurinud kolme muusikamehe elulugu, need on Riho Päts, Tuudur Vettik ja Alfred Karindi, kes olid 1947 aasta laulupeo juhid. Kolm aastat hiljem saadeti nad vangilaagritesse…
Tuleme jutuajamise lõpuks tagasi „Allika“ juurde. Mida see laul Sulle endale ütleb?
Seal on võtmekoht, kus laul enne lõppu peatub sõnadega: „meie rõõmust on allikas sündinud.“ Eks see laul ongi ühelt poolt rõõmu manifest, teistpidi on seal need teemad, mida Hasso endas kannab – mure looduse pärast ja ka väga tugev sõjavastane sõnum. Ma alguses natuke kartsin, kas laulupeo laulus peaks seda olema, aga aja jooksul olen meelt muutnud, sest kahjuks on teema endiselt aktuaalne. Ma isegi ootan nüüd seda hetke laulus, kui tuhanded inimesed hüüavad: „Ei püssirauale!“ Mulle meeldib mõelda, et see on omamoodi kaitsemaagia.
Autor: Kristi Kool