„Mis need ohjad meida hoidvad“, „Kui mina laulan“ ja „Laulik“ räägivad laulu maagilisest mõjust
Viimastes kuukirjades oleme tuttavaks saanud laulupeo koorilaulude allikatega. Sel kuul tutvustas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur etnomusikoloog Taive Särg lugejatele repertuaari järgmist kolme pala.
Üks esimesi heliloojaid, kes tabas oma kooritöötlustes eesti vanemate rahvaviiside omapära, oli Mart Saar. On tõenäoline, et Saar tunnetas viise eriti hästi, kuna oli ka ise neid kogumas käinud.
Laulupeol „Iseoma” esitatakse koguni kuus Mart Saare lauluseadet, nende hulgas „Mis need ohjad meida hoidvad“, „Kui mina laulan“ ja „Laulik“. Need kolm on regivärsilised laulud rühmast „Laulu võim“, mis räägib laulu erilisest, sageli lausa maagilisest mõjust. Mainitud laulud kõnelevad sellest, et lauljat ei jõua ohjad hoida, mets laksub talle vastu ja kogu küla jääb kuulama.
„Mis need ohjad meida hoidvad“ (1912)
Teose eeskujuks olnud rahvalaulu esitas kogujale Otepää kihelkonnas Vana-Otepää vallas elanud Kusta Ilves, kes oli tookord 67-aastane. Laulu olevat „lauldud kahes oktavis“ ja sellepärast nimetatud „Al´la konna laul” (Halja konna laul). Mart Saar kohandas laulu teksti kirjakeelsemaks ja see lõpeb viitega eestlaste vabaduspüüdlustele: „Ihkame ju ikkest lahti, orjusest ju päästa tahaks“, samas kui originaali võrokeelsed laulusõnad lõpevad maalähedaselt: „köidse köitku kooremita, uhja oidku hobesita!“ Nõukogude ajal oli kohustuslik väljendada, et ollakse vaba ja õnnelik, seetõttu pidi orjuseset laulma minevikus: „Ihkasime ikkest lahti, orjusest ju päästa vabaks“.
Laulu kirjutasid üles 1908. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kogumisaktsioonist osa võtnud tulevane helilooja August Kiiss (1882–1965) ja tulevane muuseumitöötaja Edgar Eisenschmidt (1887–1929).
„Kui mina laulan“ (1923)
Laulu teksti, algussõnadega „Kui mina laulan laksub laane…“, kirjutas 1906. aastal üles Peeter Kurg (1856–1921) Rõngu kihelkonnast Pühaste külast ning saatis Eesti Üliõpilaste Seltsi kogusse (EÜS III 73 (38)). Selle juures olev viis on aga hoopis teine, kui Mart Saare omal – veidi vähem liikuva iseloomuga ja nukrama kõlaga.
Koorilaulu 1934. aasta väljaande juures on Mart Saare märkus, et laulu esimeses kaheksas taktis kasutas ta „runoviisi“. Nii nimetati soome keele eeskujul regiviisi. Laulu teise poole kohta ei maininud Saar midagi, mistõttu võib arvata, et see viisiosa on tema omalooming.
Saare koorilaulu viisi allika kohta ei leidunud paraku ühtki vihjet ja seda tuli hakata otsima Rahvaluule Arhiivi kogudest nagu nõela heinakuhjast. Õnneks asus otsitav viis laulutekstiga samas EÜSi kogus, paarkümmend lehekülge eespool, teistsuguste sõnadega (EÜS III 35, 96 (16)). Viisi noodistas arvatavasti Peeter Kure muusikaharidusega sõber, keda on alati mainitud, ilmselt austuse märgiks, ilma eesnimeta: härra Bruus.
Saare koorilaulu viisi allika kohta ei leidunud paraku ühtki vihjet ja seda tuli hakata otsima Rahvaluule Arhiivi kogudest nagu nõela heinakuhjast. Õnneks asus otsitav viis laulutekstiga samas EÜSi kogus, paarkümmend lehekülge eespool, teistsuguste sõnadega (EÜS III 35, 96 (16)). Viisi noodistas arvatavasti Peeter Kure muusikaharidusega sõber, keda on alati mainitud, ilmselt austuse märgiks, ilma eesnimeta: härra Bruus.
Peeter Kurg ise oli omaaegne koorilaulja, Tartus hästi tuntud kauni häälega tenor. Ilmselt ei osanud Kurg noodikirja, mistõttu kirjutas rahvalaulude kogumisel üles tekstid, kuid viisid õppis selgeks ja laulis hiljem ette härra Bruusile, kes need noodistas.
Viiside noodistaja härra Bruusi isikut ei õnnestunud välja selgitada. Sellesse rolli sobiks hästi kaks sarnast meest: Joosep Bruus (1857–1914) ja Martin Bruus (1848–?). Tegemist oli lellepoegadega, kes olid pärit Laiuselt ning tegutsenud koorijuhi ja kooliõpetajana. Samuti elasid mõlemad mõnda aega Tartus. Nii paistavad nad meile ajalisest kaugusest, kus piirjooned ähmastuvad, justkui ühe koondkujuna – muusikaliselt haritud Eesti noormees, koorijuht ja õpetaja, rahvaviiside koguja.
Peeter Kurg kirjutas oma viisikogu kaaskirjas ka rahvalaulude kogumise tähtsusest:
„Oleksin õnnelik kui nende [rahvalaulude] seast üks tükike vana kulda levis samba ehitamiseks vana kuulsatele Eesti laulikutele. Kartus et vast viisid õigete ei ole üles kirjutatud on asjata olen neid lauljatel kelle käest neid kuulsin mitmele korrale ette lasknu laulda ja iga kord üle mitme nädali selle peavad naad õiged olema. Olen vana ja korjamine tarvitab kulu sellepärast on see minu viimane korjandus. Arvan et olen oma püha kohuse isamaa vastu täitnud.“ [Peeter Kurg. Tartus 1910. (EÜS VII 63.)]
„Laulik“ (1953)
Teos, algussõnadega „Kui ma hakkan laulemaie…“, esindab samuti laulutüüpi „Laulu võim“, täpsemalt alarühma „Küla jääb kuulama“. Selle regivärsilise teksti allikat ei ole.
Autor: Taive Särg, Toimetaja: Katriin Ahu