Toronto saunast Tallinna tantsupeole ehk kuidas kanadalane õppis eesti keele selgeks 

Will (ka Villu) on üles kasvanud mägede äärses linnas Calgary’s, kuid elanud ka Londonis, Luxembourgis ja Torontos. Oma huvi eesti kultuuri ja inimeste vastu avastas kanadalane aga Torontos, kus on üks suurimaid välis-Eesti kogukondi. 

Nimelt Toronto ülikoolis õppides puutus ta tihti kokku sealsete eestlastega, näiteks käis ta nendega oma kodu kõrval olevas saunas. „Torontos olid mul sõbrad, kes on eestlased. Nad rääkisid kodus kogu aeg eesti keeles ja see tundus mulle väga huvitav,” sõnas Villu. Just soov oma sõpradega samas keeles suhelda motiveeriski teda keelt õppima. Oma õpinguid alustas ta eestlaste loodud rakenduses Speakly, kust edasi suundus ta ülikooli keelekursustele. 

Nii Kanada kui ka Eesti kultuuride vahel Villu suuri erinevusi ei näe. Mõlemad saavad inimestega suheldes kiiresti sõpradeks ja mõlema jaoks on oluline muusika. „Kanada on aga nii suur riik, et inimesed on väga erinevad. Eestis on huvitav, sest see on väike riik ja kõik teavad teineteist ja kus kõik asub,” rääkis Villu. Samuti leidis ta, et eestlastel on väga huvitavad rahvariided, mille sarnaseid Kanadas ei kohta. 

Rahvatantsuga puutus aga Villu esimest korda kokku Metsaülikoolis. Tegu on 1966. aastal Kanadas asutatud programmiga, kus saab õppida nii eesti keelt kui ka kultuuri. 

New Yorki tööle asudes jätkas Villu tegutsemist Eesti kogukonnas ning varasem kokkupuude rahvatantsuga innustas teda liituma ka „Saare Vikatiga”, kus ta on tantsinud juba üle aasta. Rühma juhi Liisi Vanaselja Fletcheri sõnul olid paljud üllatunud, et Villul ei ole Eesti juuri, siiski sobis ta rühmaga hästi kokku. „Meil on varemgi tantsinud mitte-eestlasi. Näiteks 90ndate lõpul tantsis meiega mitu aastat Korea päritolu poiss ja inimestele meeldis tema tantsimine väga,” lisas Fletcher.

Kuigi treeningute ajal räägitakse inglise keeles, üritatakse ka eesti keelt tantsudesse rohkem siduda. „Minu meelest, kui sa teed midagi füüsiliselt ja selles keeles, mida sa proovid õppida, siis see aitab väga palju. Tantsimine on tegelikult väga hea viis keelt õppida,” selgitas Villu. 

Peale tantsimise õpitakse rohkem ka eesti kultuuri kohta. „Oleme vahepeal käinud esinemas Eesti Kultuuripäevadel New Yorgis ning jaanipäeva pidustustel Long Islandil. Oleme süvendanud oma teadmisi rahvariiete ajaloost ja kandmise traditsioonidest ning koos on ette võetud mõned ühised saunaskäigud,” lisas rühma juht Fletcher. Rühm on usinalt harjutanud muidugi ka tantsupeo repertuaari. 

Kuigi Eestisse ei tule Villu esimest korda, osaleb ta esmakordselt laulu- ja tantsupeol. Ta ootab huviga uut kultuurikogemust: „Kõik räägivad, et see tuleb väga uhke. Aga ma ei tea, mida oodata. See on kõik uus mulle.” Tantsupeo repertuaarist ootab ta eriti oma lemmik tantsu „Tuljakut”.