Laulupeo viipekeeletõlk Getter: „kui muusika ei kõneta, siis seda tööd teha ei saa“
Kolmandat korda võimaldavad peo korraldajad laulupeol toimuvat vahendada viipekeeles, et ka kurdid ja vaegkuuljad laulupeost osa saaks. Viipekeelset tõlget näeb lauluväljaku spetsiaalsesse publikusektorisse paigutatud ekraanilt ja lisaekraan on varustatud kirjutustõlke subtiitritega, lisaks kannab viipekeeletõlkide töö üle ka ERR.Viipekeeletõlkide meeskonna koordinaator Getter Kreen tutvustas enda ja oma kolleegide töö telgitaguseid.
Kõigepealt – kui suur on viipekeeletõlkide meeskond?
Meid on sel peol viipekeelemeeskonnas kokku üheksa, neist kaheksa kuuljad ja üks kurt. Ja esimese päeva valikkontserdil on tööl 5 tõlki, põhikontserdil oleme täies koosseisus kohal, sest see on pikk päev, me tõlgime kogu kontserdi algusest lõpuni ja nii ei kurna me oma inimesi ära.
Kui peol osalejad hakkasid laule-tantse õppima juba aasta või natuke rohkemgi aega tagasi, siis millal hakkasid viipekeeletõlgid laulupeo lauludega tööle?
Meie töö algas selle aasta märtsikuus. Siis saime täpse tellimuse, peo kellaajad ja repertuaari ning meil oli võimalik hakata meeskonda komplekteerima. Sealt edasi oleme saanud materjaliga töötada. Me ei tõlgi kohapeal „puusalt“, vaja on ettevalmistusaega.
Mismoodi näeb välja viipekeeles laulupeo repertuaari harjutamine?
Meil on vaja teksti ja siiski ka laulu ennast ka.
Mitmed üldtuntud läbi aegade laulupidudel kõlanud laulud olid repertuaaris ka kahel eelmisel korral, kui laulupidu tõlgiti viipekeelde. Nende lugudega on lihtsam. Me töötame läbi nii teksti kui ka audio, et saaks edasi anda nii sõnalise info kui ka selle, kuidas see kõik peaks kõlama – mis emotsioon seal taga on, milline on laulu dünaamika, kus on valjemad kohad, kus vaiksemad. Viiplemise juurde käivad ka teatud teatraalsed nüansid.
Kuidas seda edasi antakse, kui mõni koht laulus on valjem?
Valjemas kohas on viibe suurem ja jõulisem, vaiksemas kohas jälle näitame viibet väiksemana, hillitsetumana, rohkem enda lähedal.
Ütlesid, et mõned laulud on viipekeeletõlkidele juba eelmistest pidudest tuttavad. Kas teil on nii nagu kogenud koorilauljatelgi, et „Koit“ ja „Mu isamaa on minu arm“ on une pealt juba praegu selged, ainult et viipekeeles?
Päris nii ei ole. Me tegelikult ei mäleta iga loo puhul alati, kes seda eelmisel korral viiples. Meil on laulud meeskonna peale ära jaotatud, nii on ka ettevalmistus lihtsam ning kiirem, pealegi astub kaamera ette lõpuks ikka ju üks tõlk korraga. Nii et igaks juhuks tuleb tõlkidel siiski endale määratud lood kindlasti üle kontrollida ja vähemalt mõne korra läbi viibelda.
Ja siis on uued lood, kas seal on ka nii, et esimest viipekeele tõlget teeb see meeskonnaliige, kellele konkreetne teos tõlkimiseks sattus või vaatate siiski kogu oma tiimiga viiped üle?
Igaüks saab tööprotsessi enda jaoks sobivalt kujundada. Oleme teinud nii, et alguses töötab igaüks oma osa kallal individuaalselt, teeb oma nägemuse järgi ja siis saame meeskonnaga kokku, et ideid põrgatada. Saame üksteiselt küsida, kuidas keegi meist mõnda kohta lahendaks. Näiteks kiirete tempodega lõigus, kus tõlk võib viiplemisel jänni jääda – siis nuputame koos, kuidas teksti kokku võtta. Või täpsustame mõtet, sest ka viipekeelde tõlkimisel kehtib reegel – info peab jõudma kohale võimalikult originaalilähedasena. Ja meil on nõustajatena abiks kurdid, kes annavad meile tagasisidet, kas tõlge on arusaadav.
Millist „Iseoma“ laulupeo laulu on viipekeeles edasi anda kõige raskem?
Igal aastal on kõige raskemad hoopis instrumentaalteosed! Seal on tõlgendamisruum palju suurem kui laulul, kus oluline osa tekstil. Orkestripala saab viipekeeles väljendada näiteks kirjeldades instrumente ja pillirühmasid – nüüd tuleb sisse viiul, mis mängib kõrgetel nootidel, lisanduvad puhkpillid ja trummid. Mõni tõlk läheneb rohkem loopõhiselt, kuulab muusikat ja jutustab viibeldes, millise kujutluspildi see temas tekitab. Parimatel juhtudel on teose autoril oma töö kohta samuti kuskil kirjeldus, lugu, mida ta tahtis selle muusikaga öelda. See teeb tõlgi elu kindlasti lihtsamaks.
Kui palju te kohapeal improviseerite? Laulude puhul on asi konkreetsem, viipled olemasolevat teksti. Aga kas orkestripala puhul võib olla nii, et selle kõlamise ajal tekib tõlgil uus mõte, mida edasi anda? Või siiski kontserdi ajaks on juba ka instrumentaalpala puhul viiped paigas?
Instrumentaalteoste puhul panen tavaliselt põhielemendid paika, aga olen valmis ootamatusteks ja inspiratsiooniks.
Pealegi ma olen harjunud, et meie töös tuleb olla valmis igasugusteks ootamatusteks. Laulupidu on muidugi kindla struktuuriga, aga igapäevatöös lähtub viipekeeletõlk põhimõttest, kunagi ei või teada, mis järgmiseks juhtub.
Kas laulupeo viipekeeletõlgile tuleb kasuks muusikaline haridus, partituuri lugemise oskus?
Ma ise olen muusikaga tegelenud, aga noot mind tõlkimisel väga palju ei aita. Ikka sõnad ja pala üldine meeleolu. Muusikaline kõrv on aga vajalik, et osata oma tõlketöö sisse minna. Ja olla sellest tööst ka huvitatud. Kui muusika ja laulupeod ei köida, on meie tööd teha üsna raske.
Laulupeo lauludes on palju vanaaegseid sõnu, ka murdekeelt. Kui palju tuleb ette, et mingi sõna kohta polegi viibet olemas, see tuleb leiutada?
Tuleb ette ikka. Murretega on küll nii, et neid me viipekeeles edasi ei anna, me tõlgime teksti sisu eesti viipekeelde, murrak läheb kahjuks kaotsi. Nii et me peame murdekeelsest tekstis esmalt aru saama, et saaks seda tõlkida. Siin on jälle meeskonnaga arutelud abiks.
Mis te siis teete, kui kooris eri hääleliigid laulavad erinevat teksti? Võtame näiteks „Tuljaku“, mis on esiteks kiire tempoga, teiseks on seal mitmeid kohti, kus tekst lahkneb.
Tõlk on siiski üksainus inimene ja ta tõlgib teksti nii-öelda pealiini. Ta liigub kaasa selle häälerühmaga, kelle tekst on sel hetkel kõige olulisem. Kui mõned hääled teevad sel ajal lihtsalt „aa-aa“ või „uu-uu“, siis neid me edasi ei anna. Oluline on jutustada tekstis olevat lugu ja võimalusel anda meloodiat muul viisil juurde.
Kui palju tajub tõlk laulupidu viibeldes neid pühalikke momente, mis pealtvaatajaid liigutavad? Näiteks „Mesipuu“ ajal on päris paljudel publiku hulgast silmad märjad.
Kui “Mesipuust” rääkida, siis see ongi väga hingelähedane laul. Üldjuhul harjutamise ajal lubame endal emotsionaalsed olla, aga kui vaja kaamera ette minna, siis püüame oma isiklikud tunded välja lülitada ja tööd teha. Eks me ole ka inimesed, kuid töö ajal keskendume tõlkimisele.
Milline hetk on Sulle laulupidudel töötamiselt seni kõige enam meelde jäänud?
2023. aasta noortepidu „Püha on maa“ jäi paljudele, sealhulgas meelde kõuekärgatuse ja tohutu vihmavalinguga. Kui sel aastal asuvad tõlgid laulukaare hoones sees, kus meid ei mõjuta päike, vihm ega tuul, siis varem seisis tõlk spetsiaalses publikusektoris kohapeal. See eelmise korra vihm oli täiesti erakordne kogemus. Tead, et oled läbimärg, kummikutes loksub vesi, väljanägemine on räbal, aga seisad kaamera ees ja teed tõlget. Polnud kuhugi põgeneda ja ühel hetkel hakkasid käed kangeks muutuma, sest vihma sadas ja puhus tuul. Aga saime tehtud!Erivajadustega inimestele loodud võmalustega “Iseoma” laulu- ja tantsupeol saab tutvuda ligipääsetavuse alamlehel.
Autor: Kristi Kool