Millised rahvaviisid on palade „Ristpulkade tants“, „Pastoraal“ ja „Tuljak“ allikateks?

„Ristpulkade tants“ (1938), Eduard Tubin

Tegemist on I osaga Tubina orkestrisüidist „Süit eesti tantsuviisidest“ (esialgse pealkirjaga „Kolm eesti tantsu“). Selle osa peateema on pärimuslik torupilliviis.

Viisi mängis torupillil kogujatele 61-aastane saarlane Jaan (ristinimega Ivan) Piht ehk Torupilli-Jaan (1875–1950). Ta elas Mustjala kihelkonnas Vanakubja külas ning oli sündinud samas kihelkonnas Kugalepa külas. 

Pilliloo heliplaadistasid Herbert Tampere ja August Pulst 1936. aastal Riigi Ringhäälingus (ERA, Pl. 3 A3). Tampere kirjutas salvestuse järgi ligikaudse noodistuse, mis on samuti arhiveeritud (ERA II 128, 256/7 (8)) ning avaldatud koos Rudolf Põldmäega koostatud raamatus „Valimik eesti rahvatantse“ (1938, lk 156-157). Tubin lähtus oma teoses raamatu noodistusest, mis veidi siiski erineb originaalist. Lugu saab kuulata, kui logida sisse Kirjandusmuuseumi virtuaalsesse uurimissaali Kivike https://kivike.kirmus.ee/. 

Sellest laulust kirjutas Tammsaare oma osaliselt autobiograafilises romaanis „Tõde ja õigus“, kus õe nimeks on Maret: „eriti armastab ta just Mareti laulmist, sest tema hääles oleks nagu pisut ema häält, kui see vokivõrina sekka vahel varemalt laulis suurest tammest, mida läheb raiuma isa oma seitsme pojaga, igaühel seitse kirvest, kinnitades iga laulsõna otsa arusaamatu «sink sale proo»“. Õde oli laulu õppinud isalt, kes omakorda rääkis selle päritolust järgmist: „See on mustlasetüdruku viis… Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees ise väntas leierkasti. Seal kuulsin ma seda viisi ja sest saadik on ta mul meeles.“ (1974, lk 462)

Hansenite pere elas Järva-Madise kihelkonnas Albu vallas, kuid laulu tõid vanemad Ann (1852–1903) ja Peeter (1841–1920) kaasa oma sünnikohast Suure-Jaani kihelkonnast. Laulu omapärase refrääni eri variante ja võimalikku päritolu on uurinud Lauri Õunapuu (https://meestelaul.metsatoll.ee/foorum/read.php?9,5061,5626).

Laul salvestati 1971. aastal filmi „A. H. Tammsaare“ jaoks („Tallinnfilm“, režissöör Peep Puks, helioperaator Ülo Saar) „Tallinnfilmi“ helisaalis. Üks salvestuse korraldajatest oli ka filmi muusikaline kujundaja, helilooja Veljo Tormis. Hiljem anti salvestus välja vinüülplaadil „A. H. Tammsaare“ (koostajad Leenu Siimisker, Ingrid Rüütel, 1977) ja CD-plaadil „Sing sale proo“ (koostaja Livia Viitol, 2005). Sama salvestus asub ka Eesti Rahvaluule Arhiivis, viitega RKM, Mgn. II 2185 g. 

Samas peab Tambergi puhul arvestama ka võimalikku varasemate seadete mõju. Nimelt kasutas Mart Saar sarnast viisi esmakordselt 1911. aastal teose „19 lüürilist klaveripala“ palas nr 15. 1930. aastal kirjutas ta sama viisi teisele variandile ka segakooriteose „Miks sa nutad, tammekene?“. Saare klaveripala allikas leidub rahvaluulearhiivi kogus, kuid koorilaulu päritolu on hämaram. Võimalik, et Saar kuulis laulu otse rahvasuust, sest nende pere oli suguluses ja ka suhtluses Ann Hanseni (snd. Backhoff) perega, kes elas Hüpassaares umbes nelja kilomeetri kaugusel Saare kodukohast.

„Tuljak“ (1897), Miina Härma

Üks laulupeo tuntumaid ja armastatumaid koorilaule on Miina Härma „Tuljak“ Karl Ferdinand Karlsoni sõnadega. Laulu aluseks on tantsuviisid, mida Härma võis kuulda oma isalt Johann Hermannilt (1835–1886), kes oli Kõrveküla koolmeister ja viiulimängija.

Esimesena seadis ja avaldas rahvaviisi ilma tekstita Karl August Hermann väljaandes „Eesti Postimehe Muusiku Lisaleht“ (1882, lk 24) pealkirjaga „Tuljaku tants. (Galopp klaverile ehk viiulile). Eesti rahva mängutükk.“ Hermann võiski viisi üles kirjutada oma toonaselt õpilaselt Miina Härmalt.

Koorilaulu esitatakse sageli koos Anna Raudkatsi loodud tantsuseadega. Tantsu nimetus tähendusega ’tuulakas’ ehk Tuula kandi elanik viitab idapoolsele mõjule.