Tänavuse peo pärjameister Kaisa Sikk: Olen valmis selleks, et lähen öösel metsast oksi juurde tooma
Tammepärg väljendab sügavat austust ja tunnustust, sümboliseerib jõulisust ja kestvust ning on seotud meie rahvuslike traditsioonide ja looduslähedusega. “Sel päeval, kui ma siin Võrus tuld vastu võtsin, sain aru, kui oluline on kohalikule inimesele teadmine, et need pärjad tulevad just Võrumaalt. Kogukonnas tekitab see tohutu ühtsustunde ja hea meele,” rääkis tänavune tammepärja meister Kaisa Sikk. Võrumaal oli tuli 18. juunil, neljandal Tuletulemise päeval.
Kuidas pärjad valmivad?
Pajuvitsast painutan ringikujulise põhja, millele punun-põimin tammelehed ja -oksad ning kinnitan nööriga. Kui ma olen teleekraanilt vaadanud pärgade kaela panemist, tunduvad need suured, rasked ja massiivsed, kuid tegelikult on väga kerged. Oks, mis pärga koos lehega läheb, on peenem. Leht tekitab hästi koheva ja õhulise mulje.
Ma olen teinud paar proovipärga, et näha, kuidas ta püsib ning mis ajal peaksin hakkama ette tegema. Ma küll otseselt mõõtnud ei ole, aga umbes 10-15 minutit kulub ühe pärja punumiseks. Alguses on vaja punumine nii-öelda käe sisse saada, hiljem läheb juba ludinal.
Peopärgade tegemiseks varun aega, kuna soovin, et kvaliteet oleks väga hea. Pajurõngad tegin juba märtsikuus, sest siis ei olnud pajul veel lehti. Neid varusin igaks juhuks umbes sada, pärgi teen 90 ringis. 4. juulil läheb esimene kogus pärgi peole, mis tähendab, et hiljemalt päev varem pealelõunal peaksin hakkama neid valmistama. Punumine võib öösse venida, aga see annab garantii, et nad näevad hommikul ilusad välja.
Mis on pärgade tegemisel väljakutseks?
See on küllaltki suur väljakutse, aga hea eesmärgi nimel. Tegemine ja materjali varumine ei olegi kõige raskem. Nii minu isa, mees kui lapsed aitavad mul oksi koguda. Pigem on hirm, kas pärjad ikka näevad kohalejõudes ja kaela pannes sellised välja, nagu ma ette kujutasin.
Loodan ka, et kõik kogused klapivad. Kui varasem pärjameister tegi noortepeole pärgi, tekkis temal olukord, kus öösel said oksad otsa ning ta läks pealambiga metsa uusi otsima. Ma olen selleks valmis, et see võib juhtuda. Õnneks on sel ajal veel valged ööd.
Ma tantsisin kunagi Maido Saare käe all rahvatantsurühmas Kagu Kabujalakõsõ. Ma tahtsin toona tantsupeole saada, aga pidin valima laulupeo, et saaksin muusika tunni eest arvestatud hinde. Kuigi ma tantsupeole ei jõudnud, saan nüüd Maidole vähemalt pärja punuda.
Autor: Lisl H. Mikko
