Saaremaa kuraator Krista Lember: “Eelproovides sain isegi juba pisara lahti, ilma et oleksin pidanud Kalevi staadionile minema.”
Saare maakonna kuraatori Krista Lemberi jaoks on laulu- ja tantsupidu on nagu elav organism, mis ühes rütmis hingab. Eesootav pidu on tema jaoks juba kümnes, mille korraldamises ta kaasa lööb. Uurisime Lemberilt, kuidas temast kuraator sai, mida see roll tema jaoks tähendab ning kuidas saarel peo ettevalmistustega läheb.
Kuidas ja millal teist sai kuraator?
2001. aastal sai minust Saare maakonna rahvakultuurispetsialist, kellena töötan tänaseni. Maakonnasiseselt puutusin esimest korda kokku 1997. aastast, kui olin kohapealne toimetaja. Laulu- ja tantsupeo ettevalmistava protsessiga olen seotud alates 2002. aastast, mil olin peo toimkonnas. Umbes kümme aastat tagasi võis maakonnas olla kaks kuraatorit, siis sain esimest korda seda rolli proovida. Selleaastane pidu on juba kümnes, mille korraldamises osalen. Aga nii 1977, 1981 kui ka 1982 olin ise peol osaleja.
Mida Saaremaa kuraatoriks olemine teie jaoks tähendab?
Eelkõige tähendab see minu jaoks vastutust inimeste ees, kes oma igapäevatöö kõrvalt tegelevad entusiastlikult koorilaulu, rahvamuusika ja rahvatantsuga ning kelle väljund on jõuda suurele peole. Mina annan oma panuse, et kogu protsess kulgeks neil valutult, murede vabalt ja rõõmsalt.
Mida laulu- ja tantsupidu teie jaoks tähendab?
See on kõige paremas tähenduses üks suur pidu, millele annavad oma jõu ja energia kümned tuhanded tegijad. Olla selles energiaväljas on midagi sõnu seletamatut – pead ise kohal olema ja seda tundma. Kalevi staadionil või lauluväljakul unustad kõik oma mured, argipäeva toimetamised ning lihtsalt oled ja hingad koos kõigega, mis seal on. See pidu on nagu elav organism, mis ühes rütmis hingab.
Kuidas ettevalmistused XXVIII laulu- ja XXI tantsupeoks Saaremaal on kulgenud?
Lausa väga hästi! Meil on eelproovide esimene ring tehtud ja kollektiivide üle saab tunda suurt uhkust, kõik on tõesti andnud endast parima. Eelproovides sain isegi juba pisara lahti, ilma et oleksin pidanud Kalevi staadionile minema. Harras ja ilus on olnud see rännak läbi esimese eelproovi ning usun, et ka teine tuleb samasugune. Kui ka mõni kollektiiv peaks koju jääma, siis ma soovin, et nad teaksid, kui suurepäraselt nad oma tööd on teinud. Mitte mingil juhul ei tohiks indu kaotada – tuleb veel pidusid, kuhu saab pürgida.
Millised on suurimad väljakutsed laulu- ja tantsupeoks valmistumisel?
Kõige keerulisem on meie jaoks transport, teised korralduslikud ülesanded tulevad lihtsamalt. Kuna meil on siin meri vahel, teeb see logistika, busside leidmise pisut keerulisemaks. Aga meil on spetsiaalne inimene, kes transpordiküsimustega tegeleb, ja tugev tiim, nii et kõik mured saame seljatatud.
Kui palju kollektiive Saaremaalt XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo poole teel on?
Sel aastal soovin laulu- ja tantsupeol kandideerida 76 kollektiivi: kolm rahvamuusika kollektiivi, üks sümfonietorkester, viis võimlemisrühma, 36 rahvatantsurühma ja 31 koorikollektiivi.
Mis on Saare maakonna jaoks kõige rohkem „iseomane“?
Ei saa üle ega ümber – see on meri ning meie mereline elulaad, igapäevatoimetused ja toidulaud. Oleme merega tahes-tahtmata seotud, kasvõi läbi liikumiste siit ära või siia. Minu jaoks on meri see, mis tõmbab enda juurde, aga samas aitab ka siit välja, kui me tahame midagi muud avastada. Kui meil ei ole siin kohapeal midagi, siis läheme ja toome selle, aga seda kõike saame teha ainult läbi meretee.
Autor: Lisl H. Mikko
