Laulupeol kogesid inimesed kontserdist enamat

Nädalavahetusel kõlasid Tallinna lauluväljakul XXVIII laulupeo „Iseoma“ kontserdid, kuhu kogunes vaatamata vihmasabinale kümneid tuhandeid inimesi Eestimaa eri paigust ja kaugemaltki. Koosolemise eriline meeleolu pani osalejad kirjeldama oma muljeid millestki palju enamast kui lihtsalt kontserdist.

Publiku seas oli nii neid, kes on lauluväljakule jõudnud korduvalt kui ka neid, kes kogesid laulupeo tunnet esimest korda. Vihmasabin pani kapuutsi ja vihmakeebi järgi kätt sirutama, aga tuju see ei rikkunud. „Vihm küll ei peleta. Oleme ju harjunud vihmaga,“ ütles Silvia Suurupist. „Ootasin pidu pikisilmi, tulen alati, ükskõik, milline see ilm ka ei oleks. Panin soojalt riide, siis on kõik hästi. Lauludest ootan kõige rohkem ikka „Mesipuud“.“

Sarnast meelt oli Lehte Tallinnast, kelle sõnul vihm hoopis lisab peole oma tähenduse. „Vihm on nagu puhastus. Vihm, muusika ja laul koos puhastavad seest väljapoole, inimestel on seda vaja,“ sõnas ta. „Super soe tunne on – kodutunne. Loodan väga, et need peod jäävadki kestma. Süda ja armastus peavad olema kõige ees. Kõik, kes korraldavad ja osalevad, on tublid – see on nagu ühendväli, võimas.“ Ka tema tõdes, et kogemuse võrra targemana olid sel aastal keebid ja soojad riided kaasas. „Ilm meid ei morjenda.“

Ka kaugemalt on siia peole tuldud. Kristi, kes on sündinud Tallinnas, aga elab nüüd Ameerikas Utah’ osariigis, ütles, et laulu- ja tantsupidu on talle südames nii olulised, et neid ei saa vahele jätta. „Lendasin Ameerikast väikese tütrega siia, ühendasin emale külaskäigu ning laulu- ja tantsupeo. Raske öelda, mis on lemmiklaul, aga kõige liigutavamad on ikka need lõpulood,“ jagas ta oma emotsioone.

„Selline rahvapidu, kuhu inimesed juba tulles on üleva meelega, on ikka väga võimas – isegi põhjamaiselt vaoshoitud eestlased lasevad end sellest kaasa haarata,“ sõnas Avo Tallinnast peo lõppedes, kus vihmgi oli lauluväljaku kohalt eemale lauldud.