Peo köögipool: kuidas pisidetailid moodustavad ühtse terviku
„Natuke üle minuti alguseni. Kas olete valmis?“ Just need sõnad kõlasid XXVIII laulupeo „Iseoma“ lavastaja Mikk Jürjensi suust lauluväljaku raadiotornis vahetult enne suurkontserdi algust.
Kitsasse tuppa oli panoraamakna alla ritta seatud lauad, mis olid lookas erineva paksusega juhtmetest, vilkuvatest helipultidest ja rüperaalidest, rääkimata trükitud kavadest, mida asjaosalised usinalt käsitsi täiendasid. Teineteise kõrval istusid seitse asjaosalist – administraatorist häälteni kõlaris.
Töö ei peatunud ka siis, kui parasjagu laululaval rahvas laulis või pille mängis, sest teadustajatega oli vaja paika panna viimased lihvid: kas esmalt kuulutada välja dirigendi nimi või selle oma, kes lõi seade. Jürjens oli pidevas ühenduses ülekande- ning helimeistritega, et tuua publikuni ühtne, siiras ja võimas lavastus.
Oli näha, et lavastaja oli asjas üdini sees, juhendades teadustajaid kui kogenud dirigent. Aja sisustamiseks sai ka rütmi kaasa löödud – appi võeti pastakad, millega entusiastlikult trummimängu etendati.
Hoolimata hallist ilmast, millega oli kaasa tulnud tihe vihm, oli rahva rõõmuhõiskeid ja kordamispalveid siiski ka stuudiosse kuulda, mis tekitas tunde justkui oleksid ka nemad publikuga üks. Lisaks kunstilisele poolele oli oluline üleolevas meeleolus ilma trotsivaid peolisi ka maa peale tagasi tuua, sest tihedas vihmasajus oli vaja meelde tuletada, et laulukaare all olevad trepid olid muutunud libedaks.
Olulist rolli peo eduka toimimise juures mängisid ka rivistajad. Laulukaare kuklas juhatas inimvalgusfoorina esinejaid Laine Randjärv, kelle peamisteks orientiirideks olid raadiotorn ja tuletorn. Üheks kõlavaks nõuandeks tema suust jäi: „Tark ei torma.“
Laulukaare ees oli aga peamiseks rivistajaks Priit Oks, kes julgustas nooremaid ja vanemaid ikka teineteise õlgi üles leidma. Lauldes kaasa kõiki laule ning vahetevahel ka näpuga näidates, kas mõni noot jääb liiga madalaks või kõrgeks, oli ta justkui hall kardinal dirigendi all, keda lauluväljaku publik ei näinudki, sosistades ka vahepeal midagi juhtumisi halli kuue sees olevasse mikrofoni. „Rannitsakandja“ loo ajal aitas ta poistekooril ka Märt Agu loodud tantsuliigutusi meeles pidada.
Kirev elu käis laulukaare treppide all, kus üks peoruumide energilisemaid kohti oli viipekeeletõlkide stuudio, kus vaheldumisi astus kaamera ette mitu entusiastlikku tõlki. Pisike ruum oli heatujulisi peolisi täis, kes kõigest mõnekümne sentimeetri kaugusel otseülekannet vahendavast kaamerast pidasid viipekeeles lõbusaid vestlusi.
