Laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson laulupeo järgselt: alles on jäänud ülevoolav rõõm ja ka mõnes mõttes selline kergendustunne

Laulupeo kunstiline juht Heli Jürgenson tunneb toimunu üle siirast rõõmu. „Mul on hetkel eufooriline õnnetunne. Viimaste hetkede jooksul on kadunud selline pisara- ja melanhoolia tunne. Alles on jäänud ülevoolav rõõm ja ka mõnes mõttes selline kergendustunne,“ sõnas elevil Jürgenson. Publiku reaktsioonid ületasid emotsionaalselt tema ootusi. „Kõik, mis peolaval sündis – sellega oli publik kaasas. Emotsioonid tule süttimise ajal, väljakutel lehvivad Eesti lipud või kui sa näed, kuidas inimmass kõigub muusikaga kaasa,“ sõnas Jürgenson.

Mõeldes dirigendi rollile laulupeol, tunneb ta sel korral erilist muutust. „Kui ma kõikidel varasematel kordadel olen tundnud dirigendipulti minekul hirmu, siis sellel laulupeol ei tekkinud seda kordagi – ka proovides mitte. Mul oli nii kindel tunne seal, ma ei pabistanud ühegi enda žesti pärast. Ma ei mäleta, et ma oleksin laulupeo dirigendina tundnud end kunagi nii muretult kui täna. See, mida ma täna sealt lavalt tajusin, oli lihtsalt nii õudselt äge energia!“ sõnas Jürgenson.

Kunstilise juhi assistent Rasmus Puur tunneb väga erinevaid emotsioone. „Mind valdavad sellised soojad, ülevad, kergendust pakkuvad, rõõmsad, õnnelikud ja ka väsinud tunded. Väga hea tühi tunne on – kõik on antud ja kõik on saadud,“ sõnas Puur. Kõik, mida nad meeskonnaga planeerisid, toimis, ja nad said Jürgensoniga üksteisele toetuda. Ta võrdleb laulurahvast suure perega, kes tuleb üle Eesti kokku. „See on väga suur võrgustik: dirigendid, kes viivad energia eelproovidesse; kollektiivijuhid, kes nakatavad oma lauluga; lauljate rõõm ja kogu see publik siin lauluväljakul – see kõik mõjus lihtsalt nii ülinakatavalt. Just see, kui väga nemad seda kõike ootasid ja kuidas nad kaasa elasid,“ ütles Puur.

Laulupeo „Iseoma“ lavastaja Mikk Jürjens tõi kõik laulupeo lülid omavahel kokku. „Tehniliselt, sisuliselt ja üleminekute poolest läks väga ladusalt. Eile oli väga halva ilmaga väga äge kontsert, ja tänase kontserdi lõpp oli imekaunis,“ sõnas Jürjens.

Emotsionaalselt tundis ta, et on vähemalt kümme sammu maas sellest, mida ta tegelikult tunneb. „Keskendumine nõudis seda, et ma oleksin siin kohal lavastajana 140%. Õhtul sain äkitselt aru, et ma pean enda putkast välja tulema ja esimest korda peole sattuma. Ma tundsin, et elan justkui virtuaalreaalsuses, kus kõik lõhnad ja tunded on päris, aga ma ise olen endiselt lavastaja rollis. Peol olles lavastasin ma endiselt oma peas – vaatasin vasakule ja paremale, kontrollimaks, kas kõik on nii, nagu peab,“ ütles Jürjens. Ta usub, et elab koju jõudes kõike kogetut veel kord algusest lõpuni läbi. „Ärkan homme üles ja mõtlen, kas see, mis eile juhtus, oli kõik uni?“ lisas Jürjens.