Viis päeva rahvatantsuga
Luban kultuuri ligipääsetavuse eestvedajale Piret Ausile, et olen puhkuse algusest viis päeva tantsupeo kirjeldustõlke konsultant. Olen varem konsulteerinud filmide, teatrietenduse, kontserdi ja muuseumide kirjeldustõlget, kuid tantsupeo oma veel mitte. Rahvatantsuga ma sinasõber ei ole – käinud esimese klassi alguses vaid paar korda rahvatantsuringis. Kirjeldustõlkega antakse inimesele, kes ei näe, kõrvaklappide kaudu ülevaade filmis, laval või staadionil toimuvast. Konsultandi ülesanne on jälgida, kas kirjeldustõlge on arusaadav, ja anda kirjeldustõlgile soovitusi.
Tean, et tantsupeo kirjeldustõlke konsulteerimine tähendab mitut pikka päeva Kalevi Keskstaadionil ja mitut väheste unetundidega ööd.
Saan viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval laulu- ja tantsupeo ligipääsetavuse eest vastutajalt kirja, et Tartu Emajõe Kooli, mis praegu on juba osa Hiie Koolist, punktkirjaarvuti on huvitavaid trikke teinud ega ole eriti koostööaldis. See tähendab, et kool, kellelt laulupeo punktkirjas kavad telliti, ei saa neid valmistada. Abi oodatakse Rahvusraamatukogu Pimedate Raamatukogult, milles trükiseid punktkirja panekuks ette valmistan ning punktkirjas raamatud välja prindin. Nii tuleb konsulteerimispäevadel ka selleks aeg leida. Luban, et teen kavad valmis reede lõunaks.
Esmaspäeva hommikupoolik on vaba ja kasutan seda punktkirjas kava ettevalmistamiseks ning printimiseks, kuid kogu tööd siiski valmis ei jõua.
Staadionil kohtun kirjeldustõlkerühma kaaslastega, tutvun mitu päeva meie töökohaks oleva telgiga ja saan kätte varustuse.
Kirjeldustõlkerühmas on viis liiget. Nägijad kirjeldustõlgid on Tallinna Ülikooli koolitusel selle ala teadmised omandanud Sigrit Vaiksaar ja Kadri Valner. Sigrit on teinud kirjeldustõlkeid teatrietendustele ja ka mullusele ühtekuuluvuskontserdile, Kadril on esimene kord pikemat kirjeldustõlget teha. Kai on tuntud mitme valdkonna, eriti teatrietenduste kirjeldustõlgete konsultandina. Rühma juhil Piretil on samuti kirjeldustõlkealased teadmised ja kogemused ning väga head korraldamisoskused.
Töökoht on omapärane. Kolm korda kolm meetri suuruse telgi all on kaks korda kaks meetri suurune kirjeldustõlkekabiin. Kabiin laseb vihma läbi ja seepärast peab selle kohal olema vihmakindel kate. Seda ruumi kipume edaspidi omavahel kas putkaks, kapiks või kuudiks nimetama. Aknaga kabiin, millest kirjeldustõlkidel peab olema vaade staadionil toimuvale, asub piirdemüürist vaid 35 sentimeetri kaugusel. Vahemaa väiksus ei ole takistus neile, kes püüavad tugimüüri ja kabiini vahelt läbi pugeda või akna ette seisma jääda.
Saadud varustus on väga asjalik. Peo logoga laimiroheline korraldajasärk on staadionil olemise päevadel seljas. Tumesinine, peo logo ja tekstiga „XXVIII LAULU- JA XXI TANTSUPIDU ISEOMA 3.-6. JUULI 2025“ termospudel kulub siis igati ära ja violetne paberist käepael lubab turvapunktid takistusteta läbida.
Ettevalmistused peo kirjeldustõlke koostamiseks on kestnud juba mitu kuud. Õppevideode järgi on võimalik näha, kuidas üks rühm mustreid harjutab. Minule tähendavad õppevideod vaid tantsude muusika kuulamist ja sellest tunde saamist. Põhitöö tuleb aga teha mõne päeva jooksul staadionil. Siis saab ettekujutuse, kuidas rühmades õpitu kokku haakub. Kokkuharjutamine toimub nii staadionil kui ka selle kõrval asuval harjutusväljakul. Mõtlen, kuidas Üleilma liigijuht Agne Kurrikoff-Hermani hääl kogu päeva suunates, juhendades ja kiites vastu peab. „Olen sündinud, ruupor suus,“ ütleb Agne kohtumisel.
Väljakute kõlaritest kostub rütmis numbrite lugemist ja nende tantsumuusika viisil laulmist. On õpetussõnu: „Need, kes tulid Maratoniväravast, ei lähe üle muru keskjoone“. On kiitmist ja ergutamist: „Olete väga tublid. Nüüd aga – vut-vut-vut!“
Kai tuleb mõttele, et nägemispuudega inimestel peaks olema väike selgitav tekst tantsuvõtetest, mille nad saaksid enne etendust kodus läbi lugeda. Kadri koostab selle ehk „Abiventiili algajale tantsupeo külalisele“.
Töötan paaris Sigritiga. Teine paar on Kadri ja Kai.
Sigrit võtab tantse videosse ja kirjeldab neid. Pärast staadionipäeva lõppu viimistleb ta kodus teksti ja saadab selle mulle üle lugemiseks ning tähelepanekute tegemiseks. Minu ülesanne on tema tekst hommikuks üle vaadata. Teen õhtuune. Kuna ma ei tea, mis kell tõlk oma tekstidega valmis jõuab ja mulle üle vaatamiseks saadab, seadistan enne uinumist telefonialarmi tunniste vahedega alates kella kahest. Kui alarm kõlab, vaatan arvuti postkasti. Ühel päeval annab arvuti kirja saamisest märku kell kaks, teisel kell neli.
Staadionil lõõskab päike ja on üsna tuuline. Meie töö vastu tunnevad staadionipäevadel huvi nii pidulised, ajakirjanikud kui ka president Alar Karis. Selgitame, kuidas tehakse kirjeldustõlget ja näitame taktiilset tantsupeo joonisteraamatut. Anname mitmeid intervjuusid ja meist tehakse palju fotosid. Kadri käib mitmele raadiojaamale intervjuusid andmas, Piret osaleb vahepeal aga rahvamuusikapeo proovides. Tal on seal kantseldada 33 karmoškakamraadi ning sel peol esitatakse ka tema autorilugu „Anniaru reinlender“.
Teisaldatav pink ja kabiini ning piirdemüüri vaheline ava on väga populaarsed. On tegu, et huvilisi kirjeldustõlkide akna ette mitte lasta. Nägijad kaaslased selgitavad neile, miks me kedagi sellesse prakku minna ei luba. Istun pingi otsale ja panen valge kepi takistuseks ava ette. Korraldajad lasevad neljapäevaks ehk kirjeldustõlkega peaproovi päevaks panna töökohta eraldava piirdeaia.
Väravate ja Läänetribüüni vaheline ala muutub iga päevaga rahvarohkemaks. Osa inimesi liigub, osa ajab juttu. Tekib soov toitlustustelki ja WC-kabiinirea juurde minna. Lubame Kaiga Pireti, läbi elevusest kihiseva tantsijate massi, politseijaoskonda eskortida, et ta ka seal kirjeldustõlget tutvustaks. Võtame tal küünarvartest kinni – üks ühelt, teine teiselt poolt, mõlemal valged kepid käes. „Pii-baa-pii-baa-pii-baa,“ jäljendab Piret politseisireeni. Sireen äratab tähelepanu ja mõjub. Enamik seisjatest ning omavahel juttu rääkijatest, kes valge kepiga liikujaid ei märka, paneb seda tähele. Kannad lööb kokku ka mitmekordne minister. Mõnd inimest toksan siiski valge kepiga. „Me ei näinud,“ vabandatakse tavaliselt. „Me ka ei näe,“ vastab Piret, aina tervitab ja tänab naeratades. Loeb meile ette tantsurühmade nimesid tantsijate T-särkide seljatagustelt: Ülelahedad, Väike Varvas, Hellad tallad ja veel paljud. Nii jõuame eesmärgini.
Neljapäeval tuleb meile abiks Elsa Leiten – sarivabatahtlik Tartust. Ta on varem tegutsenud vabatahtlikuna mitmetel üritustel, muu hulgas on pimedate liikumishuviliste „jooksusilmadeks“. Ta saadab mu läbimängu ajal tribüünile jälgima, kuidas tekst kõrvaklappidest kostub, ja pärast töökoha juurde tagasi.
Peaproovi etendust jälgin nagu külastaja. Tahes-tahtmata mõtlen, kuidas kirjeldustõlge sobib ja mida saaks paremaks muuta. Etenduse lõpul hakkab vihma tibutama, kuid nägu, kael ja käed tulitavad – vajavad kreemitamist.
Reede hommikul prindin raamatukogus veel valmimata punktkirjas kavad ja köidan kõik kümme. Õhtul oleme vanas telemajas. Arutame läbi, kuidas kirjeldada tantsupeotule süütamist. Veidi enne kontserdi teleülekande algust kutsub režissöör Tiit Kimmel meid režiiruumi. Konsultandid jäävad sinna, kirjeldustõlgid lähevad edasi helistuudiosse. Neil on seal kolm tundi kirjeldustõlke esitamist. Konsultandid jälgivad, et kõik kenasti sujuks.
Pärast etendust on emotsioonid ülevad. Laupäeval-pühapäeval lähen laulupeole uusi emotsioone saama.