Kaks tegijat, üks teekond – pilk laulupeo ettevalmistuse köögipoolele Tartumaal
Laulu- ja tantsupidu on justkui rahvakultuuri kroonijuveel. Suursündmuseks valmistub iga piirkond sarnaselt, ent ometi isemoodi. Tartumaa märksõnaks on kindlasti laiem koostöö ja ühine tegutsemine.
Pikalt Tartumaa kuraatorina tegutsenud Astrid Hallik andis selle vastutusrikka rolli 1. märtsist üle Kätlin Tatarile, jätkates Tartu linna ja maakonna noorte kuraatorite mentorina, olles järgmisele põlvkonnale ja uutele tegijatele toeks ning suunajaks.
Intervjuus jagavad mõlemad kuraatorid oma teekonda, töö telgitaguseid ning mõtisklevad selle üle, mis neile laulu- ja tantsupeo juures kõige enam korda läheb.
Astrid Hallik ja Kätlin Tatar, palun tutvustage ennast laulu- ja tantsupeo uudiskirja lugejatele: kuidas teist sai kuraator ja mida Tartumaa kuraatoriks olemine teie jaoks tähendab?
Astrid: Minu tee kuraatoriametini sai alguse 2006. aastal, kui asusin tööle Eesti Rahvakultuuri Keskuse Tartumaa spetsialistina. Tartu maavalitsuse kultuurinõunik Heiki Unt, kelle ülesanne oli kureerida ka laulu- ja tantsupidu, ning Tartu Tiigi Seltsimaja rahvakultuurispetsialist Liidia Konsa kaasasid mind 2007. aasta peo ettevalmistustesse.
Nimetan seda jooksupoisi ajaks. Kui Heiki Unt siirdus pensionile, sai minust Tartumaa kuraator. 2009. aasta pidu korraldasime juba koos Liidia Konsaga. Sellest ajast alates olen olnud Tartumaa kuraator kuuel laulu- ja tantsupeol. 2023. aastal osalesin samuti korraldajana, kuid mitte kuraatoriametis, vaid pandinõude süsteemi käivitamise meeskonnas. Olen olnud ka seekordse peo kuraator, ent märtsi algusest andsin teatepulga üle Kätlinile ning olen mentorina toeks Tartu linna ja maakonna noortele kuraatoritele.
Kätlin: Kui sain teada, et Tartumaa Omavalitsuste Liit otsib kuraatorit, mõtlesin kohe, et laulda ega tantsida ma kahjuks ei oska, aga taustajõuna saaksin kindlasti kasulik olla ning peost osa saada tahaksin ka väga. Nii otsustasingi kandideerida. See tundus olevat minu viis, kuidas laulu- ja tantsupeole oma panus anda. Kuraatorina olen justkui logistiline vahelüli, kes aitab õiged otsad kokku siduda.
Mida laulu- ja tantsupidu teie jaoks tähendab?
Astrid: Laulu- ja tantsupidu on Eesti suurim ja kõige mitmekihilisem ürituskorralduslik produktsioon, kus iga detail loeb. Minu jaoks tähendab see pühendumust, koostööd ja erinevate osapoolte vahelist sünergiat.
Kätlin: Suursugusust, uhkust ja meeletuid süsteeme, et kõik toimiks.
Kas kuraatori rollis vaatate laulu- ja tantsupidu kuidagi teise nurga alt või teise pilguga?
Kätlin: Vaatan nüüd laulu- ja tantsupidu veelgi suurema imetlusega kui varem, sest praeguses rollis tean ja näen palju rohkem sellest, mis toimub lava ees ja taga.
Astrid: Kuraatori rollis avaneb laulu- ja tantsupeost hoopis teistsugune pilt. Näiteks ei ole ma kuraatoriaastatel saanud vaadata ühtki laulupidu algusest lõpuni – vähemalt mitte pealtvaatajana. Küll aga tean, mis on selle peo köögipool ja millist tööd teevad maakondade meeskonnad, et nii esinejatele kui ka publikule oleks kogu peokogemus suurepärane – meeldiv ja sujuv.
Astrid, kui praegune pidu kaasa arvata, olete kuraatorina ettevalmistamas seitsmendat laulu- ja tantsupidu. Kas või kuidas on laulu- ja tantsupeoks valmistumine aja jooksul muutunud?
Astrid: Aja jooksul on muutunud peamiselt tehnilised vahendid ja töökeskkonnad, kuid sisuline pool on jäänud laias laastus samaks.
Kuidas ettevalmistused XXVIII laulu- ja XXI tantsupeoks Tartumaal on kulgenud?
Kätlin: Ettevalmistused on kulgenud aktiivselt ja töiselt. Tartumaal tegutsevad väga pühendunud ja andekad kollektiivid, kes on peo õnnestumiseks usinalt harjutanud.
Millised on suurimad väljakutsed laulu- ja tantsupeoks valmistumisel?
Kätlin: Minu jaoks on suurim väljakutse kogu protsess ise – see on olnud pidev õppimine. Olen sellel n-ö rongil alates märtsikuust ning ei oska veel kõikidele küsimustele vastata ega ka ise küsida. Õnneks on mul kannatlikud ja toetavad kollektiivid, kes ootavad rahulikult, kuni ma vastused leian. Ja mul on ka suurepärane mentor, kes aitab mul õigel rajal püsida.
Astrid: Minu jaoks on suurimad väljakutsed seotud klaverisaatjate leidmisega proovidesse ning proovide logistilise plaani koostamisega. Kuna teeme proove koos Tartu linnaga ja kollektiive on palju, tuleb näiteks segakooride ja naiskooride ettelaulmised jagada kahte eri majja. Siin tekib keerukus kattuvate lauljatega, kes osalevad mitmes kollektiivis – sageli pole muud võimalust, kui et laulja peab kiiresti ühest majast teise liikuma. Suur väljakutse on ka peonädala logistika Tallinnas, kus kogu korraldus peab toimima sujuvalt ja täpselt.
Kui palju kollektiive Tartu maakonnast XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo poole teel on?
Kätlin: Tartu maakonnast on peole teel 70 kollektiivi. Kolm rahavamuusikakollektiivi, kolm puhkpilliorkestrit, 34 laulukoori ja 30 tantsukollektiivi (sh võimlejad).
Mis on Tartu maakonna jaoks kõige rohkem “iseomane”?
Astrid: Koostöö. Kogu laulu- ja tantsupeo ettevalmistusprotsessi viime läbi koos Tartu linnaga. Ka proovid korraldame ühiselt ja arvestame kokku umbes 300 kollektiivi proovidesse paigutamisega. Eraldi üksusteks jaguneme alles Tallinnas, kui kollektiivid majutatakse erinevatesse paikadesse.
Ka Tuletulemine ja rongkäigu kujundus on sel korral ühise temaatikaga. Oleme loonud laulupeo tule teekonnale ühtse katussõnumi, mida kasutame kõikides Tartu maakonna omavalitsustes. Lisaks kõlab kõigis Tuletulemise tseremooniapunktides üks Tartumaalt kogutud laulumäng – see annab meie panusele erilise sidususe ja oma näo.
Aga mis teie enda jaoks on kõige rohkem „iseomane“?
Kätlin: Ma arvan, et minu jaoks on kõige enam „iseomane“ mu ümber olevad ülivinged inimesed!
Astrid: Tavad, kombed, rituaalid, toidud, metsad, rabad, põllud… Kõik see, mis meile tundub nii iseenesestmõistetav – kuni hetkeni, mil viibid sellest pisikesest Eestit eemal. Alles siis saad päriselt aru, kui omane ja eriline see kõik tegelikult on.
Autor: Karmen Kaukver