„Lambapesu mängu“ autor Roosmarii Sarapuu: noore koreograafina õppisin protsessist tohutult

XXI tantsupeol „Iseoma“ leiame Lääneranniku kavast lõbusa lambapesust jutustava tantsu, mille autoriks on tantsukunstnik ja Tantsuansambel Lee õpetaja Roosmarii Sarapuu. Uurisime noorelt koreograafilt ja tantsu idee algatajalt Lääneranniku liigijuhilt Rauno Zubkolt, kuidas tants sündis ning milliseid väljakutseid loomeprotsess esitas. 

Kuidas sündis tants „Lambapesu mäng“?

Rauno Zubko: Piirkonna lavastust luues sukeldusin oma lapsepõlve mälestustesse, et mõista, mis tegi Hiiumaal kasvamise eriliseks. Meenus, kuidas mitu aastat sai väikese poisina käidud naabrite juures karjasena abiks. Kevaditi tuli lambad viia läbi mere laiule ja sügisel enne talve tagasi koju. Sellega kaasnes kevadine lammaste pesemine, mis minu mälestustes oli üks suur vees möllamine – lambad ei tahtnud sugugi pestud saada. Mõnel aastal oli vesi hirmus külm, vahel sai mõnelt lambalt ka väikese muhu, kuid kogu see kogemus on meelde jäänud soojalt ja lõbusalt. Just sellist tunnet ja emotsiooni soovin ka tantsuväljakul edasi anda.

Tantsu loomise usaldasin noorele Saaremaa koreograafile ja tantsuõpetajale Roosmarii Sarapuule, kes tuli selle keerulise ülesandega suurepäraselt toime. Tema ülesandeks oli luua ühest tantsust kolm eriilmelist versiooni, mis sobiksid kolmele vanuserühmale ning moodustaksid koos terviku. Tantsuväljakul saavad kokku segarühmade naised ehk pereemad, lasterühmad ehk pesamunad ja noorterühmad ehk vanemad vennad ja õed. Nii loome mängulise perepildi, kuhu hiljem lisanduvad ka isad.

Roosmarii Sarapuu: Võtsin Rauno esitatud suure väljakutse vastu, teadmata veel täpselt, kellega, kuidas või mida ma tegema hakkan. Igal juhul kujunes sellest hoogsalt käänuline ja hüplik, ent omamoodi armas teekond – just nagu üks õige sõit mööda kadakalise rannamaastiku kruusateed.

Tants sündis koostöös erinevate tantsurühmadega Tallinnast, Haapsalust ja Saaremaalt, kellega erinevates etappides vastavalt võimalusele oma ideid katsetada sain. Ühelt poolt muutis see kogu protsessi keerukaks, kuid teisalt arvan, et kõik need tantsijad erinevatest rühmadest, vanusegruppidest ja paikadest vormisid tantsu just selliseks mõnusaks ja toredaks, nagu see on. Noore koreograafina õppisin nendest kohtumistest ja protsessist tohutult!

Millist lugu tants jutustab?

Roosmarii Sarapuu: Tants räägib lambapesust – soojast kevadsuvisest päevast, mil lambad mere äärde pessu karjatatakse. Naised, ise jalgupidi vees, käärivad seal seelikud üles ja pesevad lambad merevees puhtaks. Nii on hiljem hea puhast villa pügada.

„Lambapesu mängus“ kannavad lasterühmad veidi uljaste lambakeste rolli, kes kadakase karjamaa vahel kepsutavad ja kavalalt pesust mööda hiilida püüavad. Noorterühmad, karjaste või vanemate õdede-vendade rollis, otsivad ja leiavad lambukesi kadakase karjamaa vahelt. Selle kõrvalt jääb neil siiski aega ja lusti ka üksteisest rõõmu tunda.

Perenaiste rollis segarühmade naised otsivad ja utsitavad kavalaid lambukesi tagant, et nad lõpuks puhtaks pesta. Tantsu võib vaadelda ka kui teekonda ja ettevalmistust suureks suguvõsa kokkutulekuks.

Milliseid erilisi hetki või inspiratsiooni pakkus tantsu loomeprotsess? 

Roosmarii Sarapuu: Lisaks toredatele kohtumistele erinevate tantsurühmadega, kellest igaüks veidi südamesse puges, inspireeris mind väga ka Puuluubi muhe ja humoorikas lugu „Lambad ei joo“, mille tempot parema tantsitavuse huvides tantsupeo tarbeks veidikene tõstsime. 

Millist rolli mängib „Lambapesu mäng“ tantsupeo lavastuses?

Rauno Zubko: See lugu alustab meie piirkonna „Iseoma“ lavastust ja loob vajaliku atmosfääri ning tunnetuse. Samamoodi mängib see olulist rolli kogu peo kontekstis, sest meie piirkond on esimene, mida tutvustatakse ja just „Lambapesu mänguga“ algab rännak läbi erinevate piirkondade. See on suur ja vastutusrikas ülesanne, kuid ma usun, et „Lambapesu mäng“ oma ainulaadse helikeele, koreograafia ja tunnetusega sobib suurepäraselt selleks ümberlülituseks ja üleminekuks. Ta loob hea ja rõõmsa meeleolu, millega nii tantsijad kui ka publik saavad oma rännakut alustada.

Millised on teie tunded ja mõtted seoses sellega, et loodud tants tuleb esitamisele tuleval tantsupeol?

Roosmarii Sarapuu: Ühelt poolt tunnen suurt au ja tänulikkust, teisalt leiab südames üha rohkem kohta ka elevus selle ees, mis suvel Kalevi staadionil sündima hakkab.

Autor: Greta Perolainen