„Tunne on sama, nagu oleks olümpiamedal taskus” – rahvatantsurühma Stenviki tee tantsupeole

Naisrühma teekond rahvatantsumaailmas sai alguse vaid aasta ja kolm kuud tagasi. 11. aprillil said Stenviki 12 tantsijat ja nende juhendaja rõõmusõnumi, et nad on valitud tänavusele tantsupeole.

„See pole veel korralikult kohale jõudnudki, millise suure asjaga me hakkama saime,” rõõmustas rühma liige Piia Kallas. Ta ütles, et Stenviki tantsijate peredes ei ole tükk aega nii olulist tulemust pingsalt oodatud. „Spordirahvas kirjeldaks, et tunne on täpselt nagu oleks olümpiapileti saanud ja ka medali juba peaaegu võitnud,” rääkis Kallas. Ta lisas, et arvestades tantsurühma liikmete vanust, on neil tänavusel tantsupeol tantsimine viimane võimalus oma suur soov täita.

Kuigi rühm tegutseb Tallinnas, nendivad tantsijad, et sisuliselt on nad Noarootsist alguse saanud rühm. Stenviki on Noarootsi küla, mille järgi saigi rühm nime, seal on rühma algataja ja liikmete kokkutooja Piia Kallase maakodu. Ka rahvarõivad on naistel Noarootsi pärimuse järgi valminud. Kallas uuris põhjalikult nii rahvarõivaste tegijaid kui autentset rõivaste stiili, detaile ja vöömustreid. Tulemusega on tantsijad väga rahul ja kõikide rõõmuks saavad tantsupeohuvilised väljakul näha nii Stenviki töö vilju ilusate tantsumustrite moodustamisel kui nende kauneid rõivaid.

Rahvatantsukogemus puudus, kuid tahe oli suur

Stenviki alustas 2024. aasta alguses peale seda, kui Kallas võttis ühendust tantsuõpetaja Marge Ehrenbuschiga palvega kokkukutsutud rühm tantsupeole viia. Ehkki Ehrenbusch on ise rahvatantsija olnud ja korralik erinevate tantsustiilide õpetamise kogemus on olemas, ei ole ta ühtegi rahvatantsurühma varem juhendanud. „Sellest kutsest tekkis mul endalgi hasart minna sügavuti rahvatantsumaailma ja näha juhendaja vaatenurgast tantsupeo korraldamist,“ lausus Ehrenbusch. Veidi kindlust andis ka see, et liikmed on varem kas muus stiilis tantsimise või spordiga tegelenud. Ta rääkis, et juba teisel tunnil olid tantsijatel trennis seljas logoga särgid, järgmisel tunnil ühesugused seelikud ja sussid ja siis hakkasid liikmed juba rahvariideid organiseerima.

Pühendumus järjest kasvas

„Alustades tegime proovi kord nädalas, aga õige hulluks läks asi siis, kui esimene ettetantsimine oli toimunud. Siis tegime tunde vahepeal isegi kaks korda nädalas, aga neist üks oli pühapäevane päev, mil tegime kaks korda kaks tundi,” rääkis juhendaja. Ta selgitas, et pikal päeval tegid nad tund aega pausi ja peale seda tantsisid veel edasi, sest liikmetele tundus kogu aeg, et nad on vähe harjutanud – need pühapäevad andsid laagri mõõdu välja. „Erakordne on see, et meie kaks liiget käib trennides Soomest ja nad käivad kohal täpselt sama palju, kui liikmed, kes elavad siin Tallinnas,” sõnas Ehrenbusch. Ta kirjeldas grupis toimuvat kui imetlusväärset tiimitööd – grupi seest tuleb nii suur abi, entusiasm ja tahtmine eesmärgini jõuda. Mis puudutab aga füüsilist pingutust, siis seadis juhendaja tähtsale kohale ka füüsise terveksjäämise ehk venitused on alati oluline osa rühma proovidest.

Huumor ja ühtehoidmine

Juhendaja leidis, et tunni distsipliin ja kord on õpetaja vastutus, sest tegelikult teavad kõik, mida nad on proovi tegema tulnud. „Küll aga viskame ikka pidevalt nalja ja ütleme nii, et kui õpetaja ei sekkuks, siis juttu jätkuks kauemaks,” nentis Ehrenbusch. Ka pühapäevased pausid ei möödunud ilma laua katmiseta ja mõnusa koosviibimise aja tekitamiseta. „Osa grupiliikmeid on teinud trenni vabal ajal ka üheskoos ja näiteks saatsid mulle videoid, kuidas nad harjutavad õhtu jätkuks tantsu. Rõivad ei olnud selleks hetkeks aga veel valmis, kuid leidlikkusest puudu ei jäänud – nad tekitasid endale wc-paberi rullidest tanud,“ meenutas juhendaja humoorikat seika. Ta võttis kogemuse kokku heal meelel tõdemusega, et tantsupeo tantsude raskustase pakub väljakutset, mille saab saavutada tõsise töö ja ühtehoidmisega.