5 pidupäevahõngulist küsimust presidendi teenetemärgi laureaatidele
President Alar Karis tunnustab tänavu vabariigi aastapäeva eel riikliku teenetemärgiga 157 inimest. Suur rõõm on sellest, et autasu vääriliseks on loetud inimesi, kes panustanud oma töö, hinge ja südamega laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmisse juba aastakümneid.
Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvis kauaaegne koorijuht ja laulupidude dirigent, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Triin Koch, kes on ka „Iseoma“ üldlaulupeo segakooride liigijuht.
Sama kategooria teenetemärgi sai Eesti kultuuripärandi hoidmise ja tutvustamise korraldaja, UNESCO kultuuriprogrammi koordinaator Margit Siim, kelle kaasabil võeti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Valgetähe V klassi teenetemärgi omistas president rahvatantsujuhile Kadri Tiisile, kes on osalenud mitmete tantsupidude kunstilises toimkonnas ning on „Iseoma“ tantsupeol Põhjaranniku liigijuhi assistent.
Ja teenetemärgi sai ka kauaaegne rahvatantsujuht Erika Põlendik, kes andnud väärika panuse tantsupidude toimumisse ja rahvatantsukultuuri hoidmisse.
Palusime neljal teenetemärgi laureaadil vastata Eesti Vabariigi sünnipäeva eel viiele pidupäevahõngulisele küsimusele:
1) Eesti Vabariigi aastapäev on eriline päev iga eestlase jaoks. Millised on traditsioonid või hetked, mis selle päeva alati meeldejäävaks teevad?
Triin Koch: Eesti Vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud tõeline pidupäev ja see ei väljendu niivõrd tegevustes, kuivõrd selles tundes, mis minu enda sees on. See on ülevus, uhkus, tänutunne. Saab nutta, saab naerda. Pean ennast suureks Eesti patrioodiks ja armastan oma kodumaad ausalt ja südamest. Seda ei juhtu hümni lauldes iga kord, aga sellel päeval seda tehes on kindel, et juba teise salmi ajal hääl murdub ja suured tundelained käivad üle pea. Lauldes ongi tegelikult kõige loomulikum ja võibolla ka mugavam oma isamaalisi tundeid välja elada.
Eesti sünnipäev on olnud alati perekondlik koosolemine, televisioonist oluliste sündmuste jälgimine, pikem jalutuskäik ja õhtune pidulaud nagu sünnipäeval tavaliselt. Seekordset vabariigi aastapäeva mõtestan kui pisukest hingetõmbe päeva enda jaoks, õnnelik ja tänulik oma riigi eest olen ikka.
Margit Siim: Traditsioon on tunda südames pulbitsevat rõõmu sellest, et oleme vaba rahvas vabal maal. Naudime vaba päeva perega ja suuri plaane ei tee. Kui ilm vähegi lubab, on tore minna loodusesse, aga õhtul katame ikka veidi pidulikuma laua ja tähistame Eesti Rahvusringhäälingu seltsis. Usun, et seekord läheb täpselt samamoodi.
Kadri Tiis: Sellel päeval on aukohal sini-must-valge ja kiluvõileivad. Muid erilisi traditsioone ei ole. Pigem on ta selline mõnus, perega koos olemise päev ilma igapäevase rutiini ja suuremate kohustusteta. Sellel korral plaanin osaleda päikesetõusul lipu heiskamisel Viimsi vabaõhumuuseumis. Panen selga triibuseeliku ja kätte kirikindad, et oleks soe nii kehal kui hingel.
Erika Põlendik: Väljakujunenud traditsioone mul väga ei ole. Iga kord on see pidupäev veidi erinev. On käidud lipu heiskamisel Toompeal, erinevatel pidustustel, aga põhiliselt meeldib mul olla kodus pere keskel ja jälgida ETV aastapäeva saateid.
2) Vabariigi aastapäeval antud auraha on tunnustus Teie pühendumusele. Mida see auhind Teie jaoks tähendab ja kellele Te selle pühendaksite?
Triin Koch: Nagu ilmselt paljudel teenetemärgi saanutel, tekitas see tunnustus minus algul omajagu kohmetust ja tõi kaasa ootamatut tähelepanu. Nüüd, kui olukord on veidi rahunenud, mõtlen, et ilmselt need eesmärgid ja mõtted, mis mul olid oma teekonda alustades, on mingil moel tõeks saanud. Olen teinud oma tööd tõepoolest pühendunult, tihti ennast säästmata, aga mis peamine, seda kõike sisemise “sunni” ja vajaduse alusel.
Ma pühendaksin selle auraha oma vanematele, kes on minust kasvatanud tööka inimese. Ja teiseks kindlasti oma õpetajatele, kellel oli tarkust mulle õige teeots kätte näidata. Olles nüüd ka ise õppejõud, saan veelgi selgemalt aru õpetaja rolli olulisusest.
Margit Siim: Esimene emotsioon oli jahmatus, millele on nüüd lisandunud suur tänutunne, et keegi on võtnud märgata ja mulle mõelda. Olen ju teinud lihtsalt südamega oma tööd, ei enamat. Täpselt nii, nagu paljud teised mu ümber ja kõrval. Üks pole ühtegi, nagu ütleb vanasõna. Mul on elus väga vedanud, et olen kokku puutunud nii paljude heade inimeste, koostööpartnerite ja kolleegidega, kellega koos põnevat ja kirevat kultuuritööd teha. Just kõigile neile ma selle teenetemärgi pühendaksingi.
Kadri Tiis: Muidugi tähendab see tunnustus minu jaoks palju, kuigi jätkuvalt on väike šokk ka. Eelkõige on meie tegusid meile endile vaja, me ei tee oma tööd selleks, et pälvida tänu ja tunnustust. Kui aga meie tegemisi märgatakse ka teiste poolt, suisa presidendi poolt, on ikka väga uhke tunne küll. Fred Jüssi on öelnud: „Kuidas saaksid võimalikuks imed, kui poleks imetlejaid.“ Aitäh, head imetlejad, kes märkasid ja tunnustusele esitasid!
Kõik saab alguse perest, vanemate eeskujust, ümbritsevast keskkonnast. Seepärast pühendan selle auhinna oma emale ja isale. Ja muidugi ka abikaasale ja poegadele, toetuse ja mõistmise eest.
Erika Põlendik: Olen siiralt üllatunud ja väga tänulik. Iga tunnustus teeb südame soojaks ja annab teadmise, et oled õiget asja teinud. Rahvatants on minu elus olnud pildil lapsepõlvest saati. Olen väga tänulik oma emale, kes juhtis mind sellele teele, kes julgustas ja usaldas. Minu lapsed on tihtipeale pidanud ise hakkama saama, sest emal on jälle mingi tantsuüritus. Ja samas on nemad ka väga toetavad. Ei saa üle ega ümber ka oma pühendunud tantsijatest ja üliarmsatest kolleegidest, kes ikka ja alati on su kõrval ja kelleta seda teed käia ei oleks võimalik.
3) Kirjeldage, millised on Teie esimesed mälestused seoses laulu-ja tantsupeoga
Triin Koch: Minu esimene laulupidu oli 1987 a. toimunud VI koolinoorte laulupidu. Laulsin siis lastekooris. Seda võib ilmselt kirjeldada, kui elumuutvat sündmust. Lisaks ennenägematule melule (tulin ju väikelinnast Võrust) ja lõbustuspargist saadud välismaise magusa-nänni rõõmule, sain laululaval ühendkooris lauldes kui puuga pähe, jäin täiesti tummaks sõna otseses mõttes. Seisin seal teiste hulgas suu ammuli ega suutnudki laulda, sest kogu see kõlamaailm minu ümber oli nii võimas ja ennekuulmatu. Ema on mulle öelnud, et see laps kes Tallinna läks ja see kes sealt Võrru tagasi tuli, ei olnud enam see sama. Midagi sealt peolt jäi minu sisse kasvama. 3 aastat hiljem, 1990. aaasta üldlaulupeol osaledes olin juba täiesti kindel, et minust saab dirigent. Teadsin kõikide liikide laule ja ka partiisid peast. Need on mul meeles siiani.
Margit Siim: Kõige rohkem on meeles esimene laulupidu, kus sain ise mudilaskooride seas laval olla. Mäletan hämmingut proovis, kui mudilaskoorid lavale hüüti. Siis sain aru, mida tähendab inimjõgi, sest lapsi aina tuli ja tuli igast nurgast. Pidi hoolega vaatama, et mitte omasid ära kaotada. Uhkus ja elevus oli suur juba proovis, päris peost rääkimata!
Kadri Tiis: Esimene mälestus on seotud laulupeole minekuga. Pidu ise ma ei mäleta. Lauluväljaku lähedale parkida ei saanud, isa parkis auto ülevale Lasnamäele. Mäletan tohutut suurt heinamaad, mis oli autosid servast servani täis ja seda inimeste voolu, mis ühes suunas liikus. Inimesed olid rõõmsad ja ülevad. Tuli tükk maad veel kõndida, nii et kohale jõudes olin täitsa väsinud kohe. Hea, et siis sai nõlval teki peal pikutada ja jäätist limpsida.
Erika Põlendik: Minu esimene tantsupidu oli aastal 1962, kui toimus päris esimene noorte laulu- ja tantsupidu. Väikesele Pärnu tüdrukule oli see väga võimas tunne olla Kalevi staadionil koos tuhandete lastega. Minu kolmas tantsupidu tantsijana oli 1970.aastal. Siis tantsisin ma ansamblis Kajakas ja needki ülivõimsad emotsioonid on täna veel väga värsked. Ikka see tohutult uhke tunne olla üks sellest suurest tantsijate väest. Ja siis aasta 1975, kui olin esimest korda väljakul peaaegu assistendi rollis. Hakkama sain ja ikka tänu ema usaldusele ja abile.
4) Kui kujutaksite ette, et Eesti oleks laul või tants, siis milline ta oleks – kas hoogne reilender, mõtlik regilaul või midagi hoopis muud?
Triin Koch: Võibolla on see “Tuljak” minooris?
Margit Siim: Kui lauludega paralleele tuua, siis oleks Eesti ikka üks mahukas lauluraamat, kui mitte Spotify ise. Kõik mahub Eestisse ära. Laulu vägi on imetabaselt mitmekesine. Vahel mõjuvad vabastavalt just hoogsad rütmid, aga need hetked, kui kogu lauluväljak vakatab kuulama mõnda mõtliku helikeele ja olulise sõnumiga teost, mõjuvad peaaegu palvena. Neid ridu kirjutades hakkab kõrvus kohe kõlama Pärt Uusbergi ja Doris Kareva „Mis on inimene?“
Kadri Tiis: Ikka tants, muidugi tants! Lennukas ja hoogne, samas jalad tugevalt maas labajalavalss. Ja see ei ole selline soolotants, vaid ikka kõik koos sõõris, käest kinni ja päripäeva.
Erika Põlendik: Mulle tundub, et kui Eesti oleks laul või tants, siis oleks ta üks süit pärimustantsudest, kus on nii tantsu kui laulu. Kord tempokam ja hoogsam tants, siis rahulikum ja loitsulikum. Kindlasti omadega koos ja paarilise toetava õlaga.
5) Oleme ajas, kus muutused toimuvad kiiresti, aga mõned väärtused jäävad alati. Milline on Teie soov Eesti kultuurile ja laulu- ning tantsupeo traditsioonile järgmisteks aastakümneteks?
Triin Koch: Väärtustest ei saa taganeda ka kõige hullemates tõmbetuultes. Sisu ja vormi saab ja peabki mudima erinevates suundades. Tarkust tegijatele, lendu loojatele, kangust kandjatele!
Margit Siim: Soovin rõõmu ja rahu! See on eeltingimus, et kõik saaksid nautida kultuurist osa saamist ja kaasa löömist! Laulu- ja tantsupeo traditsioon seob inimesed üheks nii ajas kui ka ruumis, tunnetame sidet eelkäijatega ja meie kaasaegsetega. Jätkugu juhendajaid ja eestvedajaid, et ka aastakümnete pärast saaksid sündida meid kõiki puudutavad peod!
Kadri Tiis: Rein Veidemann on kirjutanud „Kultuur ei ole päritav, seda pärandatakse õpetades. Õpetamises käivad aga eeskuju ja kohustus käsikäes.“
Peame on kohustust täitma ja olema eeskujuks, siis kestab meie kultuur ka aastakümnete pärast.
Erika Põlendik: Mulle meeldiks, kui me ei unustaks sissetallatud radu, hoiaksime aus traditsioone, aga kindlasti läheksime ajaga kaasa, annaksime võimaluse tublidele noortele, märkaksime ja tunnustaksime neid endi kõrval. Siis on meie pidude traditsioon hoitud ja kaitstud. Peale meie ei tee seda keegi!
Autor: Kristi Kool
