Agne Kurrikoff-Herman „Üleilma kokku“ tantsust: justkui majakas, mille poole tulla
„Selle tantsu sünd oli justkui selline märkide rida, mis lõpuks väga loomulikult oma kohale jõudis,“ kirjeldab Üleilma liigijuht ja „Üleilma kokku“ üks autoritest Agne Kurrikoff-Herman tantsu sündi. Uurisime Kurrikoff-Hermanilt, kuidas käib üldse tantsu loomine kolmele erinevale rühmale nagu seda on sega-, pere- ja naisrühmad ning mis mõtet „Üleilma kokku“ endaga kannab.
Kuidas sündis tants „Üleilma kokku“ ja miks tantsitakse just Pille-Rite Rei „Labajaba“ taustal?
Üldiselt on mul elufilosoofia, et juhuseid ei ole olemas. Kõik, mis meie teele tuleb, on märgilise tähendusega – vahel tuleb lihtsalt osata neid märke näha. „Üleilma kokku“ tantsu sünd oli justkui selline märkide rida, mis lõpuks väga loomulikult oma kohale jõudis.
Kõik sai alguse 2022. aasta suvel Prangli saarel, kus olin oma tantsurühmaga laagris. Ühel hommikul tuli meie juurde Pille-Rite Rei – pill üle õla, naerusuine ja loomuliku olekuga. Ta küsis, kas võib meile midagi mängida mängida ja juba esimesi helisid kuuldes tekkis tunne, et meil on mingisugune sisemine side. Hiljem selgus, et ta oli kirjutanud ühe loo, mille oli saatnud 2023. aasta peo loomekorjele – toona jäi see veel kasutamata, aga mõte oli juba õhus.
Kui tuli 2025. aasta XXI tantsupeo „Üleilma“ teema, tundsin kohe, et nüüd me kasutamegi seda lugu. Pille oli „Labajaba“ loonud juba koroona ajal Saaremaal ja salvestanud selle koos muusikutega üle maailma. Ja kuna oli karantiin ja kõik istusid kodus, siis igaüks mängis oma osa sisse kodust. Seega juba “Labajaba“ loomine oli väga selge kujund üleilmast ja kokkutulemisest.
Palusin Pillel loole luua kolmeosaline versioon, et saaksime sellesse põimida nii labajala, polka kui ka eemaloleku ja kojujõudmise tunde. Loomingulisesse töösse kaasasin ka Mall Pauluse („Üleilma kokku“ tantsu segarühma ja pererühma osa autor – toim.) ning naisrühma osa panin kokku ise. Lõpuks sündis tants, mis oli justkui loomulik jätk kõigele, mis oli seni kokku jooksnud – ilma otsimata, aga täpselt õigel ajal.
Missugust sõnumit see tants endas kannab?
Ma arvan, et juba nimi – „Üleilma kokku“ – annab palju edasi. Tants koosneb kolmest osast: esimene on justkui tulemine ja liikumine üksteise suunas. Siis tuleb labajalg, mis on meie oma, eestlaste tants, ükskõik, kas jalgades või südames. Polka annab hoogu ja väljendab rõõmu. Lõpp on sümboolne – Üleilma rühmad joonistavad väljakule rukkilille, mis on koduse märgi ja kokkutulemise sümbol. Justkui majakas, mille poole tulla.
Ja tead, lõpuks see on lihtsalt ka puhas tantsurõõm. Kõigel ei pea alati olema sügavat filosoofiat, aga mulle tundub, et selles tantsus on seda rõõmu ja sügavust rohkem kui tavaliselt.
Kirjeldage lugejatele veidi ka telgitaguseid – kuidas on luua tantsu niivõrd laiale tantsijaskonnale nagu seda on segarühmad, pererühmad ja naisrühmad?
Varem ei ole ma sellisel kujul kolmele rühmatüübile korraga tantsu loonud, vähemalt mitte nii, et kõik oleksid seotud ühe ja sama tantsu sees. Seekordne protsess algas sellest, et Mall Paulus lõi esimesena segarühma tantsu. See andis kogu tantsule justkui vundamendi – tunde ja aluse, millest teised versioonid said edasi kasvada.
Seejärel lõi Mall ka pererühma variandi, mis kasvas välja sellest samast tunnetuslikust aluspõhjast, aga arvestades juba teadlikult, kuidas suured ja väikesed koos tantsida saavad. Mina asusin looma naisrühma tantsu ning võtsin sealt samuti kaasa ühiseid elemente, ent mõtlesin juba algusest peale ka sellele, kuidas naisrühmad saaksid oma liikumisega kogu väljaku justkui raamistada.
Üldse on vahe, kas lood tantsu lihtsalt lavale või teed seda teadlikult väljaku jaoks. Kui tants sünnib spetsiaalselt väljakule, siis peab väga arvestama, kuidas liikumised hakkavad suures plaanis „joonistuma“ ehk millist kujundit need moodustavad. Seda mõtet kandsime kaasas kõigi kolme variandi loomisel. Naisrühma puhul mängisin eriti just pikkade diagonaalidega ja polkaliikumise suunamisega ehk kuidas tants avaneb ja liigub ning kuidas selle kaudu tekib väljaku peal visuaalne ja emotsionaalne rütm.
Kuidas koostöö Mall Paulusega sujus?
Mallil on väga hea pärimuslik tunnetus. Tänapäeva rahvatants kipub sageli minema üsna tehniliseks – kõrged tõsted, keerukad sammud ja muud akrobaatilised elemendid. Mall aga suudab hoida tasakaalu, sest ta tunnetab hästi, mis on stiililiselt sobiv ja mis jääb jõukohaseks, eriti kui mõelda, et paljud tantsijad võivad olla alles algajad.
Teine tugevus, mis tal kahtlemata on, tuleb tema enda taustast – ta on Leigaritest üles kasvanud ehk läbi ja lõhki tantsurahva seest. See annab talle hea peretunnetuse. Pererühma tantsude puhul oli oluline mõelda, kuidas panna suured ja väikesed koos tantsima nii, et see oleks mõlemale jõukohane ja tore? Mall leidis selle tasakaalu – isegi kui lapsed ei jõua igas polkasammus täpselt järele, siis tulevad mängu muud elemendid: rõõm, liikumine ja koosolemise tunne.
Mina ise, vastukaaluks, tegin ehk naisrühma variandi natuke keerukamaks. Tundsin, et kuna naisrühmi on Üleilma liigi rühmades palju ning nad on alati aktiivselt ka pidudest osa võtnud, siis võiks koreograafia pakkuda neile ka pisut rohkem väljakutset.
Lõpetuseks uuriks ehk ka selle kohta, mis on teie peamised ootused juba vähem kui kahe kuu pärast algava tantsupeo osas? Nii liigijuhi, aga ka tantsu autorina?
Tead, ma juba tunnen sellist head ärevust. Juba sel pühapäeval kohtume Üleilma liigiga – pidu on teel ja meil on virtuaalne proovipäev (Intervjuu on tehtud 12. mail, proovipäev toimus 18. mail – toim.). Aja mõttes on see muidugi väljakutse: Austraalias peavad mõned end kell seitse hommikul üles ajama, teistel on samal ajal hilisõhtu. Aga ma väga ootan seda kohtumist – see tunne, et me kõik, hoolimata asukohast, liigume ühise peo suunas, on väga eriline.
Olen ise ka suure osa nendest rühmadest aja jooksul läbi käinud ja nendega suhelnud. Mingis mõttes tekib mul selline kahekordne vaade – ühelt poolt liigijuhina pean mõtlema kõikidele ettevalmistustele, joonistele ja peonädala logistikale. See osa on loomulikult pingeline ja nõuab täpsust. Teisalt aga tunnen end ka tantsijate nahas. Tean, kui väga nad ootavad Eestisse tulekut ja seda pidu.
See ootus on nende jaoks nii eriline ja positiivne ning nad tulevad siia suure sisemise emotsionaalse laenguga. Ja see tekitab minus kui juhis ka sügava vastutustunde. Ma väga tahan, et see, mida me seal koos loome, vastaks nende ootustele ja annaks neile selle tunde, mille nimel nad on nii suure maa ja aja selja taha jätnud.
See pidu on Üleilma tantsijatele hoopis teistsugune kogemus kui mõnele kodumaisele rühmale. Siin on rohkem kihte – kultuuriline side, kaugus, kodutunne. Ja just see teebki sellest aastast ühe erilise, täiesti omamoodi tantsupeo.
Autor: Karmen Kikas