„Aheltaig“ kujutab linnatuhinat oma tõhususes ja elujõulisuses
Pealinna lavastuse avab liigijuht Maria Uppin-Sarve tants „Aheltaig“, mis avab pealinna identiteedi. See on linna toimiv süsteem, milles igal inimesel on oma roll ning mille täpsel ja oskuslikul täitmisel tärkab linn tõeliselt elule ja pulbitseb.
Uppin-Sarve sõnul sai „Aheltaig“ alguse kontseptsioonist, kuna Pealinna liiki oli vaja tantsu, mis kujutaks linnaelu olemust, tuhinat ning rööbiti toimuvaid tegevusi. „Ma olen tantsupeoga seoses mõelnud linnast kui mesilastarust – igaühel on oma roll, keegi ei saa täpselt aru, kuidas see kõik kokku kõlab, aga kuidagi see kõlab ja toimib,“ kirjeldas Uppin-Sarv.
Kontseptsioonile järgnes muusikavalik koostöös tantsupeo pealavastajaga. „Kui valik sai langetatud Oopuse kasuks, hakkas peamurdmine pihta, sest nende muusikapala „Nõidus“ on kõike muud kui klassikaline rahvatantsumuusika,“ kirjeldas Uppin-Sarv. Tema sõnul oli peamine küsimus, kuidas luua tants nii, et muusika ja koreograafia teineteist ei varjutaks. „Ma tundsin, et ma ei saa minna väga klassikalise Eesti rahvatantsu põhisammustiku peale, aga kindlasti ei tohi ma ka sellest liiga kaugele kalduda,“ lisas Uppin-Sarv.
Autori sõnul oli tantsu loomisel omamoodi väljakutseks kahe versiooni (kergem ja raskem) samaaegselt loomine. „Samas sobis ja meeldis selline paralleelselt kulgemine mulle väga,“ sõnas ta. Tantsu nimi sündis põneva sõnamängu tulemusel. „Ahel on eestikeelne vaste sõnale süsteem ja taig Johannes Aaviku uudissõna, mis tähendab nõidust,“ kirjeldas Uppin-Sarv, lisades, et nimi peegeldab maagiliselt töötavat süsteemi.
„Aheltaig“ jutustab loo linnainimese ja -keskkonna süsteemidest. „See on paeluvalt hoogne elutempo ja rööbiti toimivad tegevused ning sündmused, mis linnale tema näo annavad. See on linna lummus kui toimiv süsteem, milles igal inimesel on oma eripärane roll. Vaid selle täpsel ja oskuslikul täitmisel tärkab linn tõeliselt elule ja pulbitseb,“ rääkis Uppin-Sarv. Ta lisas, et tants on inspireeritud industriaalsetest elementidest ja linnaliiklusest, mistõttu on joonistes sihilikult välditud kaarjaid jooni.
Pealinna repertuaaris on tantsul oluline avaroll. „Esiteks mõjub see kindlasti oma muusikast tulenevalt pealtvaatajale ootamatult ning võib-olla isegi ehmatavalt. Aga ma usun ja loodan, et ka värskendavalt,“ sõnas Uppin-Sarv. Autori sõnul toetab eristumine pika lavastuse puhul tervikut ning annab aimu pealinna identiteedist. „Tantsupeol on meie kanda selle sugulase roll, kes on hästi kaasaegne,“ lisas ta.
Uppin-Sarv tõdes, et tantsu osas oli traditsioonidest erinemise tõttu alguses kahtlusi. „Samas olen ma nii meie meeskonnalt kui ka tantsijatelt saanud tagasisidet, et tants hakkab edukalt väljakul kandma pealinna mõtet ja identiteeti,“ kirjeldas autor. Ta tõi välja, et eriti tore on olnud kuulda, kuidas tantsijatele meeldib tantsu koreograafia õppimisega pusida. „Minuni on jõudnud ka küsimus, et kas pool sellest tantsust on arvuti tehtud,“ rääkis Uppin-Sarv muigega. Ta lisas, et võtab küsimust komplimendina, kuna see kinnitab, et tantsu kontseptsioon on hästi õnnestunud.
Varasemalt on Uppin-Sarvel olnud tantsupeol kaks neidude liigi tantsu. „Praegune protsess on erinev, kuna seekord saan oma loomingu ka ise väljakule seada,“ sõnas autor. „See on mõneti olnud lihtsam, sest ma olen algusest saadik saanud koreograafiasse panna mõtteid seoses väljakutöö lahendustega,“ lisas ta. Uppin-Sarve sõnul segunevad temas elevus, ootusärevus ja ka väike hirm, kuid samas ootab ta juba väga näha, kuidas ideed tantsuplatsil tervikuks saavad.
Autor: Katriin Ahu