Eduard Tamme järeltulijad mängivad laulupeol uhkusega „Eesti rapsoodiat”
Nagu elus tihti juhtub, sünnib ühest loost ka järgmine. Meie viimane uudiskiri tõi toreda tagasiside Eduard Tamme tütre Gloria poja Üllo tütrelt Kitilt, kelle kolm last harjutavad hoole ja uhkusega puhkpillide mängimist, et esineda suvisel laulupeol ja esitada oma vaarisa teost.
„Mind on puhkpillimuusika alati köitnud ja just laulupeo jaoks hakkasin novembris saksofonimängu õppima,” räägib „Eesti rapsoodia” autori Eduard Tamme lapselapselapselaps, 17-aastane Pihla, kes varasemalt keskendus hoopiski viiuli õppimisele. Tema vend Vihur (15) ja õde Piibe (12), kes on vilunud eesti lõõtsa ja viiuli mängijad, võtsid juurde ka tuuba ja klarneti õpingud, et pääseda puhkpilliorkestri ridades järgmisele üldlaulupeole.
„Alguses ei teadnud isegi täpselt, mis lood kavas on, aga kui kuulsin„Eesti rapsoodiast”, innustas see mind veelgi. Tahtsin nii väga puhkpilliorkestriga ühineda, et puhusin ja harjutasin iga päev“ räägib Pihla. Puhkpillimäng on kõigil pereliikmetel südames. „Õde ja vend on minust kauem puhkpille mänginud, nagu ka meie isa Peedu, kes on Viljandimaa Puhkpilliorkestri asutaja. Oleme tõenäoliselt kõige uuem ja noorem orkester laulupeol,“ lisab ta uhkusega.
XXVIII laulupeo puhkpillide repertuaarist on „Eesti rapsoodia” tuubat mängiva Vihuri lemmikpala, kuna madalatel pillidel on selle seades soolokohad. “Tuuba jaoks on see haruldane.” Vihur lisab, et see mõjub majesteetlikuna ning tal on hea meel, et Tamme looming ikka elab. “Olen mänginud palju „Haanja miist“ ja 6 aastat tagasi esitati laulupeol tema „Lõbusad vastlad Peterburis“, mis on väga hoogne ja lõbus. Kahju, et olin siis veel nii väike ja alles alustanud lõõtspilli õpingud.”
Foto autor: Ülle Sirkas
Piibe peab „Eesti rapsoodiat“ huvitavaks, kuna selle helistik vahetub. Noor interpreet lisab, et ka teose meloodia on tema jaoks huvitav. “Alguses on mollis sellised kummalised või ebatavalised kõlad ja siis muutub helgemaks. See kõik meenutab mulle vanavanaema Gloria mälestusi, mida hiljuti lugesin. Oli sõda, nad rändasid mõnda aega ringi ja tema isa Eduard töötas erinevate orkestritega. Vahepeal oli neil toiduga raskusi ja paaril korral pidid põgenema. See on huvitav ja kurb ka.”
Ka Pihla jaoks on vaarisa teosel kindel suhe neiu ema vanaema mälestustega. „„Eesti rapsoodiat“ mängides mõtlen Eduard Tamme peale, keda ma tean tema tütre mälestustevihiku kaudu. Arvan, et Eduard ei oleks kunagi ette kujutanud, et peaaegu 100 aastat peale toonast laulupeo-esitust tuleb see pala taas ettekandele ja et kaasa mängivad ka tema lapselapselapselapsed. Ma arvan, et ta oleks selle peale muhelenud.”
Noored on sugulase loominguga kahtlemata hästi kursis. Piibe ja Vihur on mitu korda osalenud Eduard Tamme nimelisel Võru puhkpillifestivalil ja suvekoolis – festivali lõppkontserdi kavas on alati ka Tamme loomingut. „Lisalooks on alati „Kommersant“, mis on väga lõbus ja kaasahaarav marss, minu lemmik. Seda mängime alati mitu korda suure-suure aplausiga!” ütleb Piibe. Võrul on Tamme loomingus oma kindel koht, sest just seal kirjutas ta „Eesti rapsoodia”. Vihur meenutab, et on Võrus Tamme maja juures käinud ja peab Kandles esinemist eriliseks, kuna ka tema selle seltsi juures aktiivselt tegutses. Ta on uhke, et tal on selline esiisa. Piibe räägib, et pere on pidanud harjutama, kuidas oma sugulust Eduard Tammega selgitada ja kõige lihtsam on talle viidata kui „vanaisa vanaisa.“ Nii saavad kõik aru.
Pihla loodab, et vanaisa vanaisa teosed on suurpidude kavas ka edaspidi ja et neid saavad mängida siis juba noorte enda lapsed! „Tuleme laulupeole kogu perega ja suure rõõmuga! Isaga tantsime ka tantsupeol.“
Eduard Tamme “Eesti rapsoodia” kõlab laulupeo suurkontserdil puhkpilliorkestrite esituses 6. juulil puhkpilliorkestrite liigijuht Bert Langeleri juhatusel.
Autor: Reelika Lepp
