Folklooriklubi Maatasa – eksperimentaalselt juurte juures

Igapäevaselt teevad mitmed kollektiivid Eesti eri nurkades tänuväärt tööd pärimuse uurimise, säilitamise, õppimise, õpetamise ja esitamisega. Üks selline kollektiiv on Tartumaal tegutsev folklooriklubi Maatasa. Rääkisime Maatasa muusikute juhendaja ning ühtlasi rahvamuusikapeo üldjuhi Helin Pihlapiga folklooriklubist ning Lõuna-Eesti pärimuse edasikandmisest.

Koosseis Maatasa sündis 2013. aastal soovist õppida tundma Lõuna-Eesti pärimust. „Varasemalt mängisid osa meist koos ansamblis, kus esitasime vahel pärimusmuusika seadeid. Ühel hetkel hakkas meid aga rohkem huvitama, kus on töödeldud rahvamuusika algallikad ning kuidas need päriselt omal ajal kõlada võisid,“ rääkis Pihlap Maatasa sünnist. Maatasast sai folklooriklubi, mis tähendab, et kõik muusikud pidid õppima ka tantsima, laulma ja erinevaid pille mängima. Maatasaga alustas Halliki Pihlap, Helin Pihlapi ema. „Mina olin sel ajal lihtsalt rühmas osaleja. Aastatega on aga kuidagi sujuvalt kujunenud, et nüüd teeme juba kõike koos,“ rääkis Pihlap enda seosest Maatasaga. 

Maatasa repertuaar koosneb Lõuna-Eesti, eriti Tartumaa lauludest, pillilugudest ja tantsudest. Samuti uuritakse pärimuslikke mänge, kombestikku, rahvariideid ning kõike muud, mis rahvaloomet saadab. „Valdkond on nii põnev ja põhjatu, et tegevust jätkub hästi-hästi kauaks,“ ütles Pihlap. Tema sõnul on repertuaari leidmiseks palju häid materjale, mis on kõigile kättesaadavad. Suur osa lugudest leitakse otse Eesti rahvaluule arhiivi salvestistest ja käsikirjadest, aga on ka palju häid raamatuid ja noodikogusid. „Meil käib ka külalisõpetajaid, kes iga kord midagi pärandavad, olgu selleks laulud, tantsud või mängud,“ lisas ta.

Folklooriklubi Maatasa nimi on kahetähenduslik. „Ühest küljest tähendab Maatasa kui maadligi, juurte juures – meile meeldib uurida pärimust ja seda edasi anda nii, nagu see võis kunagi seadmata kujul olla,“ rääkis Pihlap. Suur rõhk asetsebki repertuaaris just seadmata kujul pärimusel. „Nii, nagu võis kunagi üks külapidu välja näha, seda tunnet tahamegi jälle uuesti leida ja näidata,“ tõi Pihlap näite. Maatasa teine tähendus on pihuks ja põrmuks. „Aeg-ajalt meeldib meile pärimus hoopis pea peale pöörata, katsetada ja natukene raame nihutada,“ rääkis Pihlap. Näiteks tõi ta 2023. aasta kevadkontserti, kus esitati Tarmo Kivisilla loodud pärimusmuusikaseadeid, millest osad olid džässilikud, teised reggae rütmis ning mõne loo jaoks toodi lavale hoopis trummikomplekt, koor või sümfooniaorkester. Samuti lasti erinevatel koreograafidel ise muusikat tõlgendada, mis viis akrobaatilise ja kaasaegse tantsu ning kontaktimprovisatsioonini. „See oli väga Maatasalik tegemine,“ sõnas Pihlap muiates.

Aga kes kuuluvad Maatasa koosseisu?

„Üks meie omapärasid on, et kõik, kes meie koosseisu kuuluvad, tegelevad kõigega,“ kirjeldas Pihlap. Liikmed on väga erinevate taustadega, kuid kõiki ühendab huvi pärimuse vastu: on rahvatantsijaid pillimängu huviga ning muusikutest inimesi, kes on õppinud tantsima, aga ka neid, kellele on mõlemad valdkonnad uued. Folklooriklubis hinnatakse isiklikku loovust. „Tihtipeale ei ole meil lugudel kindlaid seadeid, vaid on materjal, mille ma näiteks muusikute proovis neile annan ja sealt edasi mängib igaüks täpselt nii, nagu talle meeldib. Kõik on hästi isikupärased, mängivad erinevate pillidega ja nii tekibki selline ühine vabas vormis tegemine,“ rääkis Pihlap. Pillikoosseis on Maatasal väga mitmekülgne: viiul, kitarr, mandoliin, kannel, Lõuna-Eestile iseloomulik Teppo tüüpi lõõts, karmoška, flööt, plokkflööt, torupill jne. Folklooriklubi igapäevane harjutamine toimub kahes rühmas – täiskasvanud ja lapsed. Kokku moodustavad nad siiski ühe suure Maatasa. 

Iga liikme iseloomulikkust toovad esile ka rahvariided, mis on pärit Lõuna-Eesti erinevatest kihelkondadest. „Meie jaoks on hästi oluline iga liikme isikupära. Rahvariided on kõigil erinevad – ka sama kihelkonna rõivakomplektid pole kunagi täpselt samasugused. Näiteks, kui seelikutel on sama triibustik, siis võivad need olla erinevalt kurrutatud,“ rääkis Pihlap. Samuti lisatakse eripära ehete, jalanõude ja soengutega. „Ma arvan julgelt, et meil kahte samasugust komplekti koosseisus ei ole,“ lisas Pihlap.

Maatasa paistab silma oma aktiivse tegevusega, näiteks sai neid kuulda detsembris Tartu talvisel tantsupäeval, novembris korraldati Tartu Folki ning üles astuti ka Järvamaa rahvatantsu- ja rahvamuusikapäeval. „Tartu Folk on kindlasti üks suuremaid ja olulisemaid asju, mis me teeme. See sai omal ajal alguse soovist tutvustada autentset folkloori ning seadmata pärimuse maailma,“ rääkis Pihlap. Samuti on eesmärk tuua kokku noori, kes pärimusega tegelevad ja näidata nii publikule kui neile, mida erinevat pärimusega tehakse. „Meil käib igal aastal külas mitmeid Balti- ja Põhjamaade rühmasid,“ lisas Pihlap. Tema sõnul on festivalist tekkinud kogukondlik võrgustik nii Eesti kui välismaa rühmadega, kellega suheldakse ja vahetatakse teadmisi ning avastusi igapäevaselt. Lisaks Tartu Folgile on Maatasa alati avatud erinevatele koostöödele ja projektidele. Näiteks on Pihlapi sõnul tekkinud hiljuti uus traditsioon: igal aastal tähistatakse Vabariigi aastapäeva Tartu Raekoja platsis toimuva uisurahvapeoga, kus rahvariietes inimesed uisutavad Maatasa muusikute saatel. Neljal suvel on osaletud ka Tartu linnaosasid tutvustavatel rändlavastustel.  

Maatasa Tartu Folgil (Autor: Peeter Paaver)

Miks inimesed siiski pärimusega tegelevad?

Pihlapi sõnul on folklooriga tegelemine oluline, et hoida ja väärtustada pärandit, mis on niivõrd ilus, eriline ja ainulaadne. Samuti annab pärimuse esitamine võimaluse ka teistel sellest osa saada. Pihlapi enda jaoks on pärimus eneseväljendusvõimalus. „See annab mulle vabadust ja väljendusvõimalust, aga ka teadvustamist oma juurtest. Tekib rahulik tunne, et ma tean, kus on minu juured ja kuhu ma kuulun,“ rääkis ta. Lisaks on Maatasast kujunenud üks armas ja soe perekond. „Ma väga naudin seda kogukonda. Meil on kogunenud niivõrd ilus seltskond – kõik suured ja väikesed on segiläbi üksteisele nii-nii lähedal, tunnevad ennast mugavalt ja turvaliselt, et olla koos ja nautida,“ rääkis Pihlap. 

Rahvamuusika tulevik on Pihlapi sõnul helge. „Noori, kes pärimusega tegeleda tahavad on, aga neile tuleb pakkuda võimalust see maailm üles leida,“ sõnas ta. Maatasasse leiavad noored suuresti tee ise või sõprade kaudu, kuid Pihlapi sõnul otsitakse vajadusel ka ise liikmeid. „Kui peaks olema huvilisi, siis võib meiega julgelt ühendust võtta, liikmeid meile mahub,“ lisas Pihlap rõõmsalt.

Autor: Katriin Ahu