Huumorist pakatav „Haani miis“ toob tantsuväljakule võru keele
Kagukandi repertuaaris esitusele tulev „Haani miis“ räägib vaimuka loo Haanja mehest, kes koos kaasaga külapoodi sõidab. Koreograafia, mille on loonud piirkonna liigijuht Maire Udras, põimub tantsuväljakul võru keele ning kandile omase karakteriga.
Autor Maire Udrase sõnul leidis ta tantsu loomisel inspiratsiooni Võru legendaarsest tantsujuhist Kai Leetest, kes omal ajal sarnase nimega tantsu on loonud. „Olles Võrus sündinud, kasvanud ja pärast kõrgkooli siia tagasi pöördunud, hindan väga kandi omapära ja kultuuritraditsioone. Just seetõttu tahtsin peole tuua meie piirkonnale tähtsa tantsuõpetaja Kai Leete hinguse,“ sõnas Udras. Kuna Leete tants tantsurühmade poolt laialdast kasutust leidnud ei ole, otsustas Udras tantsupeo tarbeks nii loo saatemuusikat kui koreograafiat kohandada.
Esmalt algas töö saatemuusikaga, mis loodi koostöös tantsupeo muusikajuhi Andre Maakeri, ansambel Leigi ning muusik Lauri Õunapuuga. Liigijuhi sõnul sobis piirkonnaga seotud Õunapuu oma ürgse ja eheda häälega suurepäraselt laulu esitaja rolli. Lisaks oli Õunapuul tänu varasemale uurimistööle selge ettekujutus Haanja mehe legendist ning see hõlbustas tiimi tööd laulusõnade kirjutamisel.
Lauri Õunapuuga vesteldes selgus, et algversioon laulust „Haani miis“ põhineb esimest korda juba 1888. aastal üles tähendatud rahvanaljandil: „Õigupoolest võib öelda, et nali on lausa nii vana, et selle iva on laulust kaduma läinud. Võibolla pole iva laulus kunagi olnudki, ega me täpselt ei tea. Võimalik, et nalja mõte oli kõigile tuttav: talumees läheb poodi, kuid kallihinnalise „saksa silgu“ ehk heeringa ostmiseks tal raha ei ole. Ta küsib poepidajalt luba, et oma leivakannikas korraks maitsvasse soolvette kasta, kuid enne, kui poodnik jõuab vastata, on talumehe käsi koos leivakannikaga küünarnukini heeringatünnis ning ärisaksa imestusele kõlab vastuseks vaid „joba är tsorksi“ (juba kastsingi).”
Tantsu autori Udrase sõnul jutustab „Haani miis“ kolmeosalise loo, mille esimesest osast leiab tähelepanelik vaataja setuliku sissetuleku, teisest osast jutustuse Haanja mehe poeskäigust ning kolmandast osast reilendri elemente. Udrase sõnul võimaldab tantsu karakter väljendada kohaliku kogukonna olemust läbi huumoriprisma: „Tants annab meestele võimaluse olla tõeliselt matšo mees ning naistel särada oma iluga hoolimata sellest, et nad vahepeal tantsus silgupütte kehastavad.“ Et Kagukant toob väljakule ka lasterühmad, lisavad nooremad tantsijad loole mängulisust kehastades tantsus „Haani miis“ väikseid silgukesi.
Tantsu karakter peegeldab liigijuhi sõnul piirkonna inimesi, kes on emotsionaalsed ja ausad, kuid mitte kunagi pahatahtlikud: „Siirus kuulub meie kultuuriruumi juurde ning iroonia ja huumor mängivad selles tähtsat rolli.“ Udras toob välja, et lugu poeskäigust pakub mõneti ka äratundmisrõõmu, sest nagu elus ikka, võivad kaaslastel poes tekkida vaidlused – üks tahab osta üht, teine teist –, kuid tantsu kolmanda osa lõpuks leiab lugu ikka lahenduse.
Kuigi see pole esimene kord, kui Udrase looming tantsupeole jõuab, tekitab see temas endiselt ootusärevust: „Suur plats annab tantsule hoopis teised võimalused ja mulle meeldib väga ette kujutada, millist elu tants väljakul elama hakkab. Haanja mehest ootan eelkõige karakterit ja loodan väga, et iga tantsija leiab endas selle iseoma, mis teda teistest eristab.“
„Haani miis“ on meenutus ja austusavaldus lugupeetud Võru tantsujuhile Kai Leetele, kelle looming elab edasi ka 30 aastat pärast tema lahkumist.
Autor: Greta Perolainen