Kõku Keerutajad lähevad tantsupeole – sammud südames ja rütm kehas
“Iseoma” tantsupeole pääses koos paljude teiste rühmadega erineva kuulmisprobleemiga inimesi koondav tantsurühm Kõku Keerutajad. Nende sihikindlus, tantsurõõm ja koostöö vaim loonud midagi enamat kui lihtsalt rahvatantsurühma — see on liikumine, mis räägib kaasamisest, julgusest ja armastusest tantsu vastu.
„Kõku Keerutajate rahvatantsurühm sündis 2023. aasta sügisel. Selles olen mina üsnagi palju „süüdi”, sest tantsupeol tantsimine on pikalt minu unistus olnud,“ ütleb Eesti Vaegkuuljate liidu juhatuse liige Siiri Kahro. „Mulle meeldib väga tantsida, aga rahvatantsu polnud ma varem proovinud. Kui käisin 2023. aasta suvel tantsupeo etendust vaatamas, sain aru, et nüüd tuleb unistus teoks teha.“
Siiri jagas oma mõtet liidu esinaise Külliki Bodega, kellega koos tantsitakse juba aastaid vaegkuuljate kantri- ja linetantsurühmas. „Küllikile meeldis see idee kohe ja hakkasimegi koos tegutsema,“ meenutab Siiri.
Külliki lisab: „Esimesed paarid tulidki meie olemasolevast tantsutrupist. Rahvatants on paljudele uus, seega võib meid pidada algajate rühmaks. Me pole hetkegi mõelnud, et võib-olla pole kuulmislangusega inimestel tantsupeole asja. Meie usume, et rütm ja muusika on tajutavad ka kehas, mitte ainult kõrvaga.“
Rühmas on väga erineva kuulmisvõimega tantsijaid – on viipekeelsed kurdid, kuuldeaparaatide ja implantaatide kandjad. On ka paar normkuulmisega inimest, kes on peavad Kõku peres tantsimist auasjaks.
Muidugi oli repertuaari omandamine selle tantsurühma jaoks keerulisem. „Minu jaoks lihtsam tantsida neid tantse, kus rütmi on selgemini kuulda-tajuda. Kuuldeaparaadi kandja jaoks ei ole muusika selline nagu tavakuulja kõrv haarab,“ selgitab Külliki. Kui aga on tegemist palaga, kus rütmimuutuseid raske tabada, tuleb lugeda samme ja jälgida tähelepanelikult kaastantsijaid. Erilist tähelepanu nõuab ka see, kui tantsusammud algavad kohe esimeste taktidega – seal ei tohi algust maha magada.
Kui uurida daamidelt, mis tants on suurimaks väljakutseks, nimetab Siiri „Tuljakut“. „Ilus, kuid raske. Hüplev polka nõuab korralikku trenni,“ iseloomustab ta. Külliki sõnul on keerukamad kohad tantsudes ka kuuljatele väljakutseks: „Aheltaigis“ võib kogu rühm sassi minna, kui ei tabata, millal osa muutub.“
Lisaks repertuaari õppimisele, on tulnud Kõkul ületada ka muid raskusi. Keeruline on ühildada ajagraafikuid, leida harjutusruumi. „On olnud ka loobujaid, mis on tekitanud tantsumustrisse tühimikud ning valmistanud meelehärmi nii meile kui ka meie õpetaja Kersti Truverkile,“ tunnistab Siiri.
Rahvariietega seonduv osutus samuti väljakutseks. Valik osutus Jõelähtme rõivaste kasuks, kuid õmblejatel olid käed vahepeal tööd nii palju täis, et Siiri hakkas otsast ise seelikuid ja põllesid valmistama. Samal ajal kummitas ka rahamure. Üle tuhande euro maksva rahvariidekomplekti soetamine polnud tantsijatele jõukohane, nii otsis Küllike vahendeid Eesti Vaegkuuljate Liidu ressurssidest. „Oleme selles osas teiste rühmadega võrreldes raskemas olukorras kuna need rühmad, kes tegutsevad kultuurikeskuste või omavalitsuste juures, omavad vahendeid ka rahvariiete soetamiseks või on neil juba varasemast ajast riided olemas,“ tõdeb Küllike.
Pingutusi kroonis edu – kui selgusid tantsupeole pääsevad rühmad, oli Kõku-pere samuti valitute seas. Nüüd ootavad nad, et saaks suvel suurele peole keerutama minna – rütm südames, tants kehas ja toetav pilk kaaslasel.
Kersti Truverk: õpetamine ilma eelarvamusteta
Tantsurühma juhendaja Kersti Truverk liitus Kõku Keerutajatega keerulisel hetkel, mil rühm oli alles alustanud ja esimese juhendajaga koostöö luhtunud. „Mind kutsuti rühma juhendama eelmise aasta kevadel. Neil oli sügisel loodud uus rühm ja soov väga suur – õppida rahvatantsu ja jõuda tantsupeole. Mind kutsuti kohtumisele ja otsustasime proovida.“
Kohe algas tõsine töö – tantsud selgeks ja ettevalmistus ettetantsimisteks. „Alustasime kord nädalas, üsna väikese seltskonnaga. Varsti oli meid juba 7–8 paari. Mina ei olnud varem vaegkuuljatega kokku puutunud, seega polnud mul ka eelteadmisi. Mõtlesin lihtsalt, et kui nad tahavad tantsida, siis küll me leiame viisi, kuidas see võimalikuks teha.“
Õpetaja Truverkil on kogemus eri vanuse- ja tasemega rühmade juhendajana, ka praegu on tema hoole all lisaks Kõku Keerutajatele Saaremaal RannaRooside naisrühma ja Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi 4. klassi rahvatantsu trennid. „Laste õpetamise kogemusest oli Kõku rühma puhul väga palju abi – lihtsate võtetega sammude õpetamine, ettenäitamine, rütmilugemine, plaksutamine. Veel pidin arvestama, et Kõku tantsijad loevad tihti huultelt, seega on oluline, et räägin alati näoga nende poole.“
Kõige keerulisemaks peab juhendaja „Tuljaku“ õpetamist: „See hüplev polka ei taha alati õigesti välja tulla isegi kuuljatel. Aga kui tantsud selgeks saavad, on rõõm seda suurem.“
Ettetantsimised on Kersti Truverki sõnul olnud suur töövõit. „Kui ma võrdlen kahte ettetantsimist – esimest ja teist – siis areng on olnud võimas. Tantsud on ära õpitud, keha tunnetab rütmi, koostöö toimib. Suur rõõm oli, kui eelmisel kevadel osalesime rahvusvahelise tantsupäeva ‘Ingliska’ võistlusel ja saime seal tunnustuse. See andis tiivad – uskumuse, et suudame ka tantsupeole jõuda.“
Maria Uppin-Sarv: koht tantsupeol on igati välja teenitud
Tantsupeo Pealinna liigijuht Maria Uppin-Sarv ütleb, et Kõku Keerutajad on olnud igati võrdväärsed partnerid teiste rühmade seas. „Suhtume neisse nagu kõikidesse tantsurühmadesse.“
Liigijuhi sõnul oli rühm alguses veidi tagasihoidlik. „Esimeses eelproovis olid nad natuke pelglikud, aga see on tegelikult üsna tavaline ka teiste rühmade puhul. Teises eelproovis ja ettetantsimistel oli areng juba väga selgelt näha – nad olid palju enesekindlamad ja ühtsemad.“
Muutusi või ümberkorraldusi pole kuulmisraskustega tantsijate tõttu peokorralduses teha vaja olnud. „Eelproovis küsis nende juhendaja, kas ta tohib rühmale sõrmega takti kaasa lüüa – loomulikult lubasime. Eelproovis ei olnud sellist helitehnikat nagu päris tantsupeol, mistõttu ei saanud nad rütmi võimenduse kaudu nii hästi tajuda. Aga üldiselt suudavad nad väga hästi rütmis püsida ja üksteist jälgida. See annab esinemisele palju juurde – inimesed on tantsus tähelepanelikud, nende pilgud elavad, ja see mõjub hästi sümpaatselt.“
Liigijuhina hindab Uppin-Sarv ka koostöö sujuvust. „Kõku Keerutajatega on olnud väga hea ja pingevaba suhtlus. Kõik tähtajad on olnud täidetud, repertuaari on nad omandanud täpselt samadel alustel nagu kõik teised rühmad. Rühm on hästi hooliv, tähelepanelik ja pühendunud ja koht tantsupeol igati välja teenitud.“
Lisaks toob ta välja rühma silmapaistvad rahvariided. „Tantsupidu on ka rahvarõivakultuuri kandja – ja nemad võtsid seda väga tõsiselt. Nad konsulteerisid ekspertidega ning nende riietus on tõesti väga kaunis ja väärikas. See näitab suurt pühendumist tantsupeole,“ leiab liigijuht Maria Uppin-Sarv.
Autor: Kristi Kool
