„Läänemaa labajalad” – kolm lõõtsal mängitud labajalalugu, kolmelt lõõtspillimängijalt, kolmest Läänemaa kihelkonnast
Rahvamuusikapeol esitusele tulev seade „Läänemaa labajalad“ toob esile ajavagudesse ununenud lood ja mänguvõtted, mis on vanadelt arhiivisalvestustelt taas pillimeeste sõrmede alla jõudnud. Vestlesime loo seadja Natali Ponetajeviga, kes uurib labajalalugusid ka oma valmivas magistritöös, Läänemaa lõõtspillitraditsiooni eripäradest ja sellest, kuidas erinevate ajalooliste pillimeeste lood said osaks saabuva rahvamuusikapeo repertuaarist.
Kuidas sündis teie seade „Läänemaa labajalad”
Ettepaneku rahvamuusikapeol lõõtspillidele mõned Lääne-Eesti labajalalood seada tegi mulle liigijuht Kert Krüsban. Temani oli jõudnud kuuldus, et tegelen vanade Läänemaa lõõtsalugudega. Ajalooline Läänemaa on lõõtspilli traditsiooni mõistes tänapäeval paljuski avastamata piirkond. Kihvte lugusid ja pillimehi on seal olnud aga hullult palju.
Tänapäeval Eestis lõõtspillist rääkides tuleb silme ette põhiliselt teppo-tüüpi lõõtspill, mida tunneme ka eesti lõõtsa nime all ja millel juured on Lõuna-Eestis Võrumaal. Lõõtspilli on mängitud kõikjal Eestis ja varasematel aegadel on pilt erinevate lõõtspilli-tüüpide poolest olnud märksa kirjum. Läänemaal 20. sajandi alguses teppo-tüüpi lõõtspilli ei mängitud, seal olid teistsugused pillid. Arhiivisalvestustel räägivad mitmed vanad Läänemaa pillimehed, kuidas nende nooruses olid lõõtspillid üherealised, st meloodia mängimiseks oli vaid üks nupurida (üherealisi lõõtspille võime tänapäeval näha näiteks Ameerikas cajun muusikas). Sellest tulenevalt oli ka Läänemaa pillimeeste mängustiil teine. Ja ka tantsulood olid teised. Vanem tantsurepertuaar koosnes puhtalt polkadest ja labajalgadest. Jällegi, labajalgade piirkond on ajalooliselt olnud Põhja- ja Lääne-Eesti. Seega on loomulik, et teppo-lõõtsal pole traditsiooniliselt labajalgasid mängitud ja ka praeguste lõõtsamängijate repertuaari labajalg enamasti ei kuulu.
Läänemaa lõõtspillitraditsiooni uurimisega alustasin bakalaureusetöös ning loodan kevadel kaitsta Tartu Ülikoolis magistritöö, kus vaatlen just labajalalugusid Läänemaa lõõtspillimängijate repertuaaris. Seega olen juba mitu aastat kuulanud Eesti Rahvaluule Arhiivis hoiul olevaid vanu salvestusi ja neil kõlavaid lugusid lõõtspillil mängima õppinud. Läänemaa polkad ja labajalad on kujunenud minu meelisrepertuaariks, mul on mitmeid lemmiklugusid ja -pillimehi. Rahvamuusikapeo jaoks tuli nende kümnete lugude seast valik teha.
Mis mõtet see lugu endaga kannab?
Mina näen seda kui võimalust tutvustada rahvamuusikapeost osasaajatele üht osa meie põnevast lõõtspillipärandist ning lasta lõõtspillil kõlada ka Lääne-Eesti lugudel. Seade „Läänemaa labajalad” koosneb kolmest lõõtsal mängitud labajalaloost, kolmelt lõõtspillimängijalt, kolmest Läänemaa kihelkonnast.
Esimesena kõlab Jüri Loringu mängitud labajalavalss. Jüri Loring elas Vigala kihelkonnas Paljasmaa külas ning tema pillimängu salvestas 1929. aastal toonane Tartu Kõrgema Muusikakooli üliõpilane Eduard Oja. Samuti salvestas ta Kirbla kihelkonnas Kelu külas elanud Jaan Sarapuu lõõtsalugusid. Jaan Sarapuu mängitud labajalaga ka seade lõppeb.
Kolmas pillimees, kelle mängitud lugu paigutub seade keskele, on Kullamaa kihelkonnast pärit Priidu Maritov (1870–1941). Tema on neist kolmest kõige tuntum, pärimusmuusikute ringkonnas teatakse teda eeskätt parmupillimängijana. Seda tänu mitmetele kooslustele ja parmupillimängijatele, kes on teda tänuväärselt pjedestaalile tõstnud. Ma ei tea, kas ja kui palju Maritovi lõõtsalugusid tuntakse. Nagu ka tänapäeval mõistab muusik sageli mitut instrumenti mängida, on ka varasemalt vallanud pillimehed meisterlikult mitut rahvapilli. Niisiis on võimalik parmupilli- ja lõõtsamängijatel Priidu Maritovi kaudu ühisosa leida.
Mulle meeldib mõelda, kuidas „Läänemaa labajalgade” seades saavad kokku need kolm 19. sajandi teises pooles sündinud lõõtspillimängijat. Võib vaid fantaseerida, kas nad omavahel ka päriselus kohtusid. Aga nüüd on Vabaduse väljakul neil muusika kaudu see võimalus.
Saabuval rahvamuusikapeol mängivad seadet lõõtspillid. Kui palju ja kuidas te algset versiooni selle järgi seadsite? Kas tuli teha palju muudatusi?
Vat selles nõks ongi. Muudatusi ei tulnud teha. Olgugi et need pillimehed, kelle esituses kõlavad lood arhiivisalvestustel, ei mänginud teppo-tüüpi lõõtspilli, nagu meie nüüd enamuses mängime, on pilli põhimõte ikkagi sama. Lähtusin Jüri Loringu, Priidu Maritovi ja Jaan Sarapuu mängust, mis on mõnusalt tantsuline. Mingites kohtades muidugi tuli teha valikuid. Pillimängijad ei mängi ükski kord täpselt samamoodi nagu eelmises läbimängus, ikka tehakse variatsioone ja esineb improvisatsiooni. Näiteks labajalgades kohtab sageli, et pillimees mängib mõnda osa kord pikemalt, kord lühemalt. See oli osa varieerimisest ning mängust pillimehe ja tantsijate vahel. Soolomängus on selliseid variatsioone motiivide ja vormiga väga põnev teha, eriti, kui mängid tantsijatele ja saad jälgida, kuidas nad reageerivad. Et rahvamuusikapeol oleks mõnus suures kambas koos mängida, tuli sellised trikid ära jätta. Labajala mängimine on juba omaette paras pähkel, mille kallal nokitseda.
Kui palju peegeldub teie isiklik muusikaline käekiri selles seades?
Mulle endale meeldib pilli mängida põhiliselt tantsuks, tantsijatele ja tantsumuusika sõpradele, – olgu siis tegemist tantsuklubide seltskondlike tantsuõhtutega, festivali, sünnipäevapeo või pulmaga. Tantsuks mängimisel on omad nõksud ja nipid, mida tuleb õppida. Näiteks on väga oluline roll muusiku sisemisel meetrumil. Kui see ära kaob või kõigub, läheb tantsijal pind jalge alt. Sellest mõttest lähtudes kulgeb ka labajalgade seade ühes katkematus jutis – üleminek ühelt labajalaviisilt teisele toimub sujuvalt, ilma aeglustuste või paisutusteta. Nii et hoog ei katkeks ja keerlemine jätkuks, viies pillimängijad, kuulajad ja tantsijad selle vooluga kaasa. Mingit suurt ümber-konstrueerimist ma algsete lugudega ei teinud. Püüdsin luua seade, mis oleks võimalikult traditsioonilähedane, loomulik ja loogiline.
Mida soovite, et nii pillimängijad ja ka kuulajad tähele paneksid või kaasa võtaksid, kui nad nii proovides kui saabuval rahvamuusikapeol „Läänemaa labajalgu” esitavad või kuulavad? Mida võiks see lugu neile anda?
Pillimängijatele sooviksin avatud meelt ja avastamisrõõmu. Mõnusa tunnetuse saamiseks tasub kuulata arhiivisalvestusi. Usun, et mitmed pillimängijad teavad seda tunnet, kui mingi lugu saab nõnda hästi käppa, et selle mängimine tekitab füüsiliselt nii hea tunde, mis on lausa sõltuvust tekitav. Nende lugudega juhtub samamoodi, ausalt!
Labajalgades on palju nii-öelda ühe koha peal siblimist. Sõrmed liiguvad kiiresti, aga käsi on praktiliselt paigal. Igal sõrmel on kõigest üks-kaks nuppu, mida vajutada. Loo keerukus seisneb lõõtsa liikumise suuna vahetamises ebaharjumuspäraste kohtade peal. Kui tavaliselt tuleb lõõtsa suunda vahetada taktijoone peal, siis nendes lugudes toimub lõõtsavahetus sageli keset takti motiivi keskel. Seesugused lõõtsavahetused loovad omamoodi rütmi ja uue kihistuse, mis lisaks meloodiale ja bassisaatele kaasa mängib. See teeb labajalad põnevaks nii mängijate kui kuulajate jaoks.
Eks see ole ka omamoodi transsi minemise muusika, kus sarnased motiivid aina korduvad, nagu üks pikk tuulepuhang. Muutus seisneb nüanssides. Selline arhailine värk. Mulle meeldib väga mängida ka Pakri saarte lugusid. Sealsed vanemad pulmalood on samuti labajalad ning nendes on mingi seletamatu rõõm ja elutahe. Läänemaa labajalgadega on samamoodi, meel muutub helgeks. Labajalga peetakse meie üheks vanimaks paaristantsuks ning mulle tundub, et nende vanade viiside kaudu on ühendus kaugete aegadega selgesti tuntav.
Lõpetuseks, millised on teie kui autori mõtted-tunded seoses sellega, et teie loodud seade tuleb esitlusele saabuval rahvamuusikapeol?
Eks see ole uhke asi, millest pole isegi osanud unistada. On rõõm, et rahvamuusikapeole jõuab uut ja intrigeerivat repertuaari. Olgugi, et see niinimetatud uus ja värske pärineb kaugest ajast. Labajalad kõlasid pulmades ja külapidudel veel 19. sajandi lõpus, kuskil 1930. aastateks olid need Läänemaal aktiivsest käibest kadunud.
Olen südamest tänulik, et saan jagada lugusid, mida ise armastan, ja et lõõtspillimängijad on võtnud vaevaks nende kallal pusida. Samuti on see mulle kui Eesti Rahvaluule Arhiivi töötajale puhas rõõm, et meie arhiivi materjal saab nõnda paljude pillimängijate sõrmede all ja lõõtsatõmbel ellu ärgata.
Autor: Karmen Kikas
