Lastekooride teos „Oma mõtete mets” räägib lihtsatest väärtustest, ent ka kooslaulmise väest

Tuleva XXVIII laulupeo lastekooride repertuaaris tuleb esitlusele uudisteos „Oma mõtete mets”. Vestlesime laulutegijatega – viisi autori Aare Külama ja sõnade autori Haldi Välimäega – lähemalt, kuidas teos sündis, milline näeb välja loominguprotsess kahe autori koostöös ning millised tunded neid saabuva peo ees valdavad.

Kuidas sündis teos „Oma mõtete mets”?

Aare Külama (A.K.): Lugu on valminud mitmes erinevas etapis. Algidee rütmika, mis on refrääni aluseks, sai alguse hoopiski minu Saaremaa suvekodust. Juhtus nii, et mul olid seal töömehed vannituba ehitamas. Mina olin kõrvaltoas loometuhinas ning otsisin laulule algideed, mis käivitaks. Töömehed lõhkusid kõrval põrandat, millest tekkis mitmeid tiriti-tiriti rütme. Nendest saigi lõpuks refrääni alusrütmika. Hiljem saime juba Haldiga kokku, et koos lugu edasi luua. 

Haldi Välimäe (H.V.): Jah, kaks sügist tagasi võttis Aare Külama minuga ühendust ning rääkis ideest kirjutada 2025. aasta üldlaulupeole üks ilus, helge ja rõõmus lastekooride uudisteos. Me oleme Aarega sõbrad juba mitmeid aastaid ning just muusika, rõõm koos musitseerimisest ja loomisest on see, mis on olnud meie sõpruse keskmes. Seega võttis Aare mind laulupeo uudisteose mõttega kampa ning hakkasime koos nuputama, mis lugu võiks see teos jutustada. 

Milline nägi välja „Oma mõtete metsa” loomeprotsess?

A.K.: Kuna Haldi kirjutab ka ise imelist muusikat, siis algselt oligi plaanis teha koos nii muusika kui ka tekst. Sujuvalt kujunes lõpuks siiski nii, et Haldi kirjutas ilusa teksti ning mina sättisin selle muusikasse. Algselt oli laulul refrään ning ainult üks salm, aga korduvalt seda laulu analüüsides tundus õige sinna lisada ka teine salm, mis lõppviimistluse ajal koostöös dirigentidega tunduski ainuõige variant. 

H.V.: Jah, nagu Aare mainis, siis algselt oli idee teha muusika ning sõnad ühiselt, kuid üsna pea kulges loomeprotsess oma loomulikul rajal otsuseni, et Aare loob muusika ning mina sõnad. Seejärel mõtlesin pikalt, et millest võiks rääkida üks ilus, helge ning rõõmsa sõnumiga lastekooride teos. Et vastavale vanuserühmale ja justnimelt rõõmsa sõnumiga lauluteksti loomine ei kuulu minu tavapärasesse ampluaasse, uurisin ideeni jõudmiseks mõtteid oma 12. aastaselt vennalt ja tema klassikaaslastelt. 

Lastekoorid on üks põnev vanuseaste. Nad on justkui väikesed suured inimesed, kellel on suured mõtted peas. Aga teisalt ei tohi neile ka maailma raskust õlule panna. Olgugi, et mõtted on juba suured, võiksid mured olla veel väikesed. Kuid rääkides rõõmust, on meie kõigi eludes, sõltumata east, rõõme lihtsates väärtustes. Oled sa vanaema või käid alles lapsepõlve radadel, teeb hinge suuremaks ja meele mõnusamaks laul, unistamine, oma mõtete metsas uitamine ja miks mitte ka sellele rännakule teiste kaasamine. Kõik need lihtsad väärtused ongi meie suurimaks rikkuseks ja vabaduseks. Meie endi peas, sõnades, hääles ning seda teistega jagades lööb see veel enam õitsele. 

Millest teos räägib?

H.V.: Mina ütleks, et lihtsatest, universaalsetest väärtustest. 

A.K.: Teos räägib laulumõtte ja kooslaulmise väest. Iga suur asi saab alguse ühest väikesest mõttest, mis kasvab meie peas. Meil on tuhandeid mõtteid, ideid ja unistusi, millest paljud ootavad ellu äratamist. Ükskõik, mida me ka ei teeks või kuhu ka ei reisiks, siis neid unistusi ei saa meilt keegi ära võtta. Meie piiritu sisemaailm kuulub alati meile ja ainult meie saame lennelda koos nende mõtetega, luua see kõik reaalsuseks.

Kust tuli pealkiri „Oma mõtete mets”?

A.K.: Laulu pealkiri sündis tekstiautoril Haldil. See on ilus sõnademäng, mis ühendab laulu mõtet.

H.V.: Kui Aare mängis mulle klaveril ette esimese muusikalise idee, turgatas mulle kohe pähe kujund „mõtete mets”. See sai selle loo protsessis keskseks ideeks ning seetõttu sai ka kogu tekst sellest kujundist lähtuvalt kirjutatud. Nii tunduski „Oma mõtete mets” ka loo pealkirjaks igati kaunis ja loogiline.  

Milline on olnud teie omavaheline koostöö? Kas on välja tuua ka mõningaid toredamaid hetki või mälestusi loominguprotsessist?

H.V.: Ääretult tore ja orgaaniline. Ma arvan, et kõige erilisem hetk oli tegelikult raadiomaja stuudios, kui loo salvestusel saime seda tervikut esmakordselt kuulda. Varasemalt oli lugu vaid noodis ja kirjas küpsenud aasta aega ning ettekujutust kuidas see täpsemalt kõlab, mul ei olnud. Seetõttu oli esimene kord seda elavas esituses kuulda väga liigutav ja ilus. 

A.K.: Haldiga teame üksteist juba kaheksa aastat. Ta oli Viljandi Gümnaasiumi õpingute ajal igati tegus ja aktiivne noor. Mina sain just lauluõpetajaks, kui ta tuli keskkooli õppima. Solistitundides tuli kohe esile tema kui noore inimese andekus ja muusikaarmastus, lai silmaring ja mõtestatus, sisemine dialoog maailmaga – ta on muusik suure algustähega. Ja kui Haldi midagi teeb, siis täie pühendumusega ja sada protsenti. Haldi on inimene, keda saab alati lõpuni usaldada. Kõiges. Imetlesin juba kooli ajal tema isikupära ja tema seest tulenevat loomingut ning olen tänulik, et kooliaegne soov koos muusikat luua on saanud täna reaalsuseks.

Kas kahe autori koostöös teose loomine on keerulisem kui üksi?

H.V.: Ma arvan, et kuna koosloome toimus hea sõbraga, kelle muusikalist käekirja ma mõistan, siis see tegi protsessi kergemaks. Teistpidi on jällegi meie muusikalised käekirjad üsnagi erinevad. Aarel on üliäge rütmitunnetus ja talle meeldib rütmidega lustida. Mina vastupidiselt kirjutan muusikat pigem voolavalt ja seetõttu oli ka tekstiloomele lähenemine sedapuhku pisut teistsugune. Ehk siis vastava teose rütm nõudis ka rütmiliselt väga täpset teksti, kus silbid on loetud ja välted paigas. 

A.K.: Olin väga õnnelik kui sain ettepaneku laulupeole laulu kirjutamiseks, kuid teadsin kohe alguses, et vajan endale kõrvale veel ühte usaldusväärset loomeinimest. Mul on varasemalt kogemus, et kui püüan midagi nullist luua, siis on oht kinni takerduda. On hea kellegagi oma ideid edasi ja tagasi põrgatada, et need oleksid liikumises. Nagu öeldakse, siis üksi jõuab kaugele, aga koos tehes veelgi kaugemale ja mulle meeldib inimestevaheline koostöö kui on usaldus ja ka maailmavaateliselt sarnane kokkukõla. Ainult nii saab sündida midagi enamat, mis ühel päeval läheb lendlema.

Kas olete ise varasemalt kokku puutunud kooridele muusika loomisega?

H.V.: Minu lauludest on tehtud kooriseadeid, kuid varasemalt ei ole ise kooridele muusikat kirjutanud. 

A.K.: Teekond koorilauljana, klaverisaatjana ja õpetajana on olnud piisavalt pikk, et julgeda kirjutada omaloomingut ja erinevaid seadeid väga eriilmelistele koosseisudele. Kõige aktiivsemalt kõlavad need lavadel vokaalansambli Estonian Voices esituses (Aare Külama laulab vokaalansamblis Estonian Voices – toim.).

Üks ilus mälestus on ajast, mil ise laulsin pikalt hea sõbra Pärt Uusbergi käe all kammerkooris Head Ööd, Vend ja oli au kirjutada koorile kümnenda hooaja puhul üks uudisteos, mida sai kõrvalt kuulata heliloojana, mitte lauljana. Olen alati mõelnud, et laul on siis korda läinud, kui seda tahab keegi veel peale esmaettekannet esitada. Laul kõlas veel ühe tubli 2019. aasta Tallinna Muusikakeskkooli (nüüdne Tallinna Muusika- ja Balletikool MUBA – toim.) dirigeerimise õpilase Kaur Pennerti juhendamisel segakoori HUIK! esituses.

Millised on teie mõlema tunded ja mõtted seoses sellega, et teie kirjutatud pala tuleb esitamisele tuleval laulupeol? Mida kõige rohkem ootate ja kas on ka ärevust?

H.V.: Oeh! Mina olen väga elevil! Juba salvestusel kõlas see lugu nii kaunilt ja eriliselt ning ma ei suuda ette kujutada, kuidas see veel laulukaare all kõlama saab. Olen nii õnnelik ja tänulik igale lauljale ja juhendajale. Väga ootan teie kõigiga kohtumist!

A.K.: Tunne on igati uhke ja ülev, eks see on ju tegelikult iga muusikalooja unistus, et tema teos saab sellises vägevas ja suursuguses vormingus kõlada. Mäletan, et olin just suvel Saaremaal toimetamas, kui sain telefonikõne teatega, et minu laul on valitud laulupeole. Olin väga liigutatud ja õnnelik selle üle. Kindlasti üks erilisemaid hetki minu elus. Olen väga tänulik ja ootan suure elevusega, kuidas meie lugu hakkab suure laulukaare all kõlama. Niisamuti loodan, et lauljad ja orkester tunnevad heameelt sellest rõõmulaulust ja soovin, et ka kuulajad võtavad ette väikese rännaku oma sisemaailmas teemal „Oma mõtete mets”.

Autor: Karmen Kikas