Läti laulu- ja tantsupidude traditsioon ja uuendused: vestlus Signe Pujātega

Läti Rahvakultuuri Keskuse direktor Signe Pujāte, kes on laulu- ja tantsupidude korraldamise keskpunktis, jagab meie lugejale mõtteid, milline on Läti pidude omapära, valgustab, millised on kordaminekud, väljakutsed ja tulevikuplaanid.

Kuidas te end Eesti lugejatele tutvustaksite? Milline oli teie tee Läti laulu- ja tantsupidude korraldajaks?

Ma kasvasin üles muusikute peres. Isa oli muusik, dirigent, õpetaja, suurepärane klaverite häälestaja-tehnik, ema pidas õpetajaametit, oli koorilaulja ja ka pikaajaline folklooriliikumise liige. Juba varasest lapsepõlvest saati olime õega koos vanematega erinevatel koorimuusika sündmustel. Sealhulgas näiteks 1970. ja 1980. aastatel pühendati minu kodulinnas Ventspilsis iga aasta ühe helilooja loomingule. Selle helilooja teoseid esitasid harrastuskoorid, kooli- ja lasteaia koorid. Minu enda kogemus koorilauljana algas, kui olin umbes viieaastane lasteaiatüdruk.

Valisin õpetajakutse ning õppisin Läti Kultuuriakadeemias muusikapedagoogikat ja algkoolipedagoogikat traditsioonilise kultuuri õpetamise ja koolijuhtimise pädevusega. Alguses olingi traditsioonilise kultuuri valdkonnas õpetaja ja seejärel sain pakkumise töötada kultuurivaldkonnas teistel ametikohtadel, sealhulgas 10 aastat Kultuuriministeeriumis. 2012. aastal naasesin Läti Rahvakultuuri Keskusesse (LNCC) ja 2014. aastal sain selle direktoriks. Tänavu, 1. detsembril, täitus mul selles ametis 10 aastat. Kultuuriministeerium on andnud mulle võimaluse jätkata selles ametis järgmised viis aastat, mille jooksul tuleb veel palju ülesandeid täita Läti Rahvakultuuri Keskuse  hallatavates valdkondades, milleks on vaimne kultuuripärand, laulu- ja tantsupidu, kultuuriharidus ning muusika- ja kunstikoolide sisuline pool. Lisaks on uus programm „Läti koolikott“. See tähendab, et riik pakub igale Läti kooliõpilasele võimaluse vähemalt kord semestris tutvuda vahetult Läti kunsti ja kultuuriga. Selle raames korraldatakse mitmesuguseid kultuurisündmusi, nagu kontsert-loengud, teatrietendused ja muuseumiprogrammid. Sellised tegevused aitavad õpilastel paremini mõista Läti kultuuripärandit ja tugevdavad uhkustunnet oma riigi üle.

Millal toimub järgmine laulu- ja tantsupidu Lätis?

Lähema nelja aasta sees tuleb kolm pidu. Järgmine on Läti koolinoorte laulu- ja tantsupidu, mis toimub 2025. aasta suvel, seejärel Baltimaade üliõpilaste laulu- ja tantsupidu „Gaudeamus“ 2026. aastal ning üldlaulu- ja tantsupidu 2028. aastal.

Kuidas on Lätis laulu- ja tantsupidu korraldatud?

Lätis vastutavad laulu- ja tantsupeo korraldamise eest riiklikud institutsioonid. Üldlaulu- ja tantsupeo eest vastutab Läti Rahvakultuuri Keskus (Kultuuriministeeriumi alluvuses), kuid Läti koolinoorte laulu- ja tantsupeo ning Balti üliõpilaste laulupeo eest vastutab Riiklik Hariduskeskus (Haridus- ja Teadusministeeriumi alluvuses). See on peamine erinevus Eestist, kus riik on delegeerinud noorte ning üldlaulu- ja tantsupidude  ülesande ühele konkreetsele organisatsioonile, Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele.

Lätis mängivad ka kohaliku omavalitsuse asutused traditsiooni säilitamisel väga olulist rolli, kuna üle 90 protsendi kollektiividest on nende loodud. Teiste kollektiivide loojateks on näiteks ülikoolid, mittetulundusühingud jne.

Lätis toimub üldlaulu- ja tantsupidu iga viie aasta järel, ning koolinoorte pidu samuti iga viie aasta järel. „Gaudeamus“ leiab aset Balti riikide kokkuleppe järgi.

Rääkides osalejatest, siis 2005. aastal vastu võetud laulu- ja tantsupeo seadus sätestab, et laulu- ja tantsupeol saavad osaleda koorid, tantsurühmad, folkloori- ja rahvamuusikaansamblid, puhkpilliorkestrid, rakenduskunstistuudiod, harrastusteatrid jt. Osalejate koosseis ehk see, kes peole pääseb, määratakse ülevaatuste tulemuste põhjal. Peol esineb umbes 40 000 inimest kõigist rahvakunsti ja traditsioonilise kultuuri valdkondadest, kollektiive on ligikaudu 1650. Pealtvaatajaid, neil tuleb lunastada pilet, on ligikaudu 60 000, lisaks korraldusmeesond. 

Lätis on peo traditsiooni kestlikkus tagatud ka vaimse kultuuripärandi seadusega (2016) ja kultuurikeskuste seadusega (2022).

Millal algavad ettevalmistused ja mis on põhietapid?

Üks pidu alles lõpeb, kui alustame juba järgmisega. Esmalt analüüsime, kuidas läks eelmine pidu: mis oli hea, mida on vaja parandada. Vahepealsel perioodil korraldatakse traditsiooni tugevdamiseks erinevaid üritusi üle Läti. Peotsükli teisel aastal algab töö peo põhisündmuste kunstiliste kontseptsioonide kallal (kooride, tantsude, puhkpilliorkestrite kontserdid jne). Algab ühise repertuaari järkjärguline õppimine ja testimine (ühised proovid, ülevaatused). Seejärel kohtuvad kõik suurpeol Riias. Peonädala jooksul toimub umbes 60 üritust ning suurim on lõppkontsert ja viimasel õhtul lauldakse koidikuni. Päev pärast lõppkontserti on Lätis ametlik riigipüha.

Kas eestlastele ainult tundub või on tõesti nii, et Lätis on uus lauluväljak ja tantsuväljak, mis on ideaalses seisukorras võrreldes Eestiga? Millega olete rahul ja mida saaks parandada?

Praegu oleme tõesti rahul – saame töötada ja pidutseda mõnda aega ilma infrastruktuuri kvaliteedi pärast muretsemata. Mežaparksi vabaõhulava renoveerimistööde esimene etapp valmis 2018. aastal ja teine etapp 2021. aastal. 

Esimeses etapis uuendati pealtvaatajate ala, saime juurde 8000 kohta. Nüüd mahub istuma 30 000 inimest (kohtade süsteemi saab muuta nii, et mahuks 60 000 seisukohta). See on Lätile väga oluline, sest nõudlus laulupeo kontsertide piletite järele on palju suurem kui kohtade arv.

Teises etapis uuendati ja laiendati laululava ala, mida nimetatakse „Hõbemetsaks“. Laulukaare uuendamise tulemusel paranes märkimisväärselt akustika, selle tagavad spetsiaalselt disainitud akustilised kilbid. Kaar on kaetud membraaniga, mis kaitseb esinejaid vihma eest ning palavuse korral saab laval olijaid jahutada peenudu masinate abil. 

Lauljaid mahub lavale nüüd kaks korda rohkem. Varem oli kohti kuni 7000 esinejale,  ühele lauljale ettenähtud kohal oli paljudel pidudel tegelikult vähemalt kaks lauljat. Nüüd on kohti koorilaval ja lavaalal kokku kuni 16 000 lauljale. Lauljate mugavuse ja ohutuse tagamiseks on loodud mitu sisse- ja väljapääsu.

Lava eriline uudsus on Kirjanduse ja Muusika Muuseumi „Laulupeo tuba“, mis tutvustab laulu- ja tantsupeo traditsiooni.

Tantsimiseks kasutatav Daugava staadion on ka suuremas osas renoveeritud. Tänu professionaalsete koreograafide oskuslikule planeerimisele saavad tantsupeo suurest etendusest endiselt osa võtta umbes 18 000 tantsijat. Istekohtade arv tribüünidel on kahekordistunud – varem oli 5000, nüüd 10 500. Kaks kontserti ja peaproov võimaldavad suuretendust jälgida rohkem kui 30 000 pealtvaatajal, sealhulgas ratastoolides inimestel.

Renoveeritud staadionil tuleb tulevikus prooviprotsess ümber planeerida, kuna uuenduste järel on staadioni territooriumil harjutusalasid vähem. Väljakutseks on olnud ja jääb ka edaspidi osalejate, rääkimata pealtvaatajate sõidukite parkimiskohtade nappus.

Nii lauluväljak kui ka staadion on õhtul valgustatud, kasutada saab ka erinevaid ilusaid valguslahendusi. 

Kuidas Läti laulu- ja tantsupidu koroonaaja vastu pidas?

Koroonaaeg oli emotsionaalselt raske kõigile, kuna me ei teadnud, kui paljud harrastajad peale isolatsiooni tegevust jätkavad. 2023. aasta peol aga osalesid kõik kollektiivid täies koosseisus. Hetkel valmistub 2025. aasta koolinoorte peoks juba üle 40 000 osaleja.

Millised on teie, kui peo korraldaja arvates hetkel kõige suuremad küsimused seoses laulu- ja tantsupeoga Lätis?

Tooksin välja kolm peamist teemat. Laulupeotraditsiooni säilimiseks on väga oluline, et koolides muusika õppimise protsess ja ka kogu ülejäänud süsteem toetaks seda, et lapsed ja noored saaksid laulupeol ühise laulmise kogemuse.

Lätis tuleb lähiaastatel lahendada strateegiline küsimus, mis puudutab pidude korraldusmudeli ühtlustamist. See tähendab, et tulevikus vastutaks kõigi kolme peo korraldamise eest üks asutus. Praegu on plaanitud, et vastutavaks ministeeriumiks saab Kultuuriministeerium.

Fookusesse tuleb võtta kollektiivijuhtide töötasu. Eesmärk on saavutada, et lisaks kohalikele omavalitsustele hakkaks ka riik igakuiselt töötasusse panustama, seda proportsioonis 50:50 ehk pool töötasust tuleks kohalikult omavalitsuselt ja teine 50 protsenti riigilt, arvestusega, et keskmiselt töötab kollektiivijuht ühe kollektiiviga 20 tundi nädalas.

Kuidas hindate laulu- ja tantsupeo traditsiooni „tervist“ tänapäeval, 21 aastat pärast selle lisamist UNESCO nimekirja? Mida ütlete tulevikule mõeldes?

Kuigi peokogukond on arvuliselt stabiilne, tekitab muret koorilauljate arv ja nende laulmisoskus pikemas perspektiivis. Murekoht on Läti koolivõrgu kahandamine, mis kahjuks pole jäänud tagajärgedeta. 

Tuleviku osas, kuigi igapäevaelu ei ole roosiaed, olen optimist. Mul on tähelepanek – mida raskemad on olud, seda rohkem inimesed tahavad osaleda koorilaulus, rahvatantsurühmades ja muudes sellistes rahvakultuuri kollektiivides.

Kas jagaksite meiega mõnda ilusat või tähendusrikast mälestust laulu- ja tantsupeost?

Olen olnud segakoori „Sonore“ laulja (dirigent Edgars Račevskis). Suurepärane meeskond! 1990. aasta laulu- ja tantsupeo raames toimunud koorilahingus võitsime Grand Prix‘ – unustamatu kogemus! Soovin kõigile sellist edu, mis saavutatakse pühendumuse ja tööga.

Mida soovite öelda lõpetuseks?

Kokkuvõtteks soovin öelda, et on hea mõista, et laulu- ja tantsupeo traditsioon on kõigi Balti riikide ühine kultuuriline väärtus, teeme koostööd ja saame jagada kogemusi. See on nagu perekondlik tunne, kus toetame üksteist ja rõõmustame teineteise edu üle. Olgu see nii nüüd ja alati!

Autor: Karmen Kaukver