Laulupidu on koorimaastiku peegelpilt, mille püsimajäämiseks on tarvis kokku hoida ja tegutseda

Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse esimees Ingrid Roose-Mänd on hinnatud Eesti dirigent, kes on laulupeol koore ja orkestreid juhatanud kolmel korral. Käesoleval sügisel algatati ühes Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsiga kampaania, mille eesmärk on tuua rohkem tähelepanu koori- ja tantsujuhiametile. Nii toimuvadki detsembrini kohtumised omavalitsusliitude ja koolijuhtide ühendustega. 

Kohtumiste vahelt jõudsime armastatud dirigendiga mõned sõnad juttu ajada ja uurisime, mida ootab Ingrid Roose-Mänd „Iseoma” laulupeolt, kuidas jõudis tema koorilauluni ja milline võiks koorimaastik tema arvates tulevikus välja näha? 

Kuidas jõudsite koorilauluni ja millist rolli see teie elus on mänginud? 

Koorilaul on alati nende peres au sees olnud. „Minu ema lõpetas kunagise Kontservatooriumi muusikapedagoogika erialal ja on tegutsenud nii muusikaõpetaja kui koorijuhina. Minu vanaisa oli aastaid Inseneride meeskoori laulja ja koori president,” rääkis ta.  

„Minu enda mälestused koorist algavad 2005. aastast, kui olin veel lastekooris. Osalesime Tallinna Muusikakeskkooli Noortekooriga EBU konkursil Kölnis ja tulime sealt konkursi peavõiduga koju. See oli tagantjärele mõeldes ikka meeletu tase, mille Ingrid Kõrvitsa juhtimisel saavutasime, ja mida me ka aastaid hoidsime. Mäletan hästi selgelt, kuidas minu jaoks sai koorilaul sellest hetkest üheks olulisemaks osaks minu tegemistes. Ma õppisin siis veel klaverit ja koor oli lihtsalt üks tund tunniplaanis, aga tegelikult me olime kõik nagu pisikesed profid. Uskumatu, kuidas me suutsime keskenduda ja pühenduda ennast sellele,” muljetas Roose-Mänd. 

Taolised inspireerivad hetked on määrava jõuga. Nii ka Ingridi puhul, kes tõdes, et see aeg tema elus oli ka ilmselt määrav koorijuhiks õppima minemisel. „Täiesti kindlasti oli üks olulisemaid rolle selles meie koorijuhil, ja pärast minu erialaõpetajal Ingrid Kõrvitsal. Ma ikka tõesti imetlesin tema oskust kooriga töötada, tema metoodikat, suhtlust lauljatega ja lõpuks ka seda, mida me suutsime koos temaga publikule anda,” tõdes ta. 

Tegelete praegu tänuväärselt koorijuhtide ja tantsujuhtide töö olulisuse nähtavaks tegemisele. Milline võiks välja näha Eesti koorimaastik tulevikus? 

„Koorimaastik, selle heaolu ja tulevik on Eestis nii paljude inimeste käes, et sellele küsimusele ei oska ja ei saagi vastata. Mida ma aga loodan, on see, et me suudame ise kogu aeg tulevikku vaadata. See aitaks hoida ära olukorra, kus peame kahetsusega tõdema, et mingite muutuste tegemiseks on liiga hilja, ja neid muudatusi ja seisukohti oleks pidanud tegema 10. aastat tagasi. Oluline on ka koorivaldkonna enda kokkuhoidmine, ning et tugevust ja tuge leitaks oma kolleegides,” rääkis ta.

Millised on teie ootused eelseisvaks peoks? 

„Laulupidu on midagi nii suurt ja ülevat et selleks on väga keeruline ootusi seada. Pigem kasvab elevus esimesest ühisproovist, värskest laulupeolaulikust ja ootusest, millal on lõpuks aeg jälle rahvariided korda sättida. Loodan, et tulevased laulupeod käivad alati kooskõlas meie koorimaastikuga. Et laulupidu oleks kunstiliselt kõrge tasemega kontsert ja elamus kuulajale, aga samas oleks ta alati kättesaadav lauljale ning peegeldaks meie koorimaastikku,” lisas Ingrid Roose-Mänd lõpetuseks. 

Toimetas: Annabel Parts