Lauluväljaku uus kontseptsioon ja lahendamata küsimused

Tallinna lauluväljak on laulupidude toimumispaigana eestlastele püha. Ajaga on sealsete sündmuste külastajate ja korraldajate nõudmised muutunud ning nüüd on lauluväljaku ajaloos kätte jõudmas uus peatükk. Lauluväljaku ruumilise lahenduse parandamiseks korraldati ideekonkurss, mille võitis arhitektuuribüroode Kolm Pluss Üks ja Lootusprojekt ühistöö „Kiigele“. Võidutöö on aluseks lauluväljaku ala detailplaneeringu algatamisel ning edasisel ruumilisel planeerimisel. Intervjuus kõneleb võidutöö kaasautor, Kolm Pluss Üks arhitekt Hanna-Liisa Mõtus, kuidas nad sidusid laulupidude väärika ajaloo tänapäevaga, kuidas näevad ala atraktiivse vaba aja veetmise kohana ning millised kitsaskohad vajavad veel lahendamist.

Hanna-Liisa Mõtus, olite üks meeskonnaliimetest, kelle ühistöö võitis 2022. aastal lauluväljaku ruumilise lahenduse parandamiseks korraldatud ideekavandi konkurssi. Visuaale saab näha ka internetis. Mis oli teie lähteidee lauluväljaku kujundamisel?

Projekti suureks eesmärgiks on lauluväljaku uuendamine, avamine, muutumine atraktiivseks vaba aja veetmise kohaks ka laulupidude vahelisel ajal. Otsisime tähendust ja teemat, millega alale läheneda ja kihistust luua. Et leida oma kontseptsiooni, otsisime laulupidude juuri ning jõudsime sajanditevanuse kiigekultuurini. Just kiigeplatsid olid kohad, kuhu kogunesid külanoored ja toimusid võistulaulmised, mis olid tõukeks üha suuremate laulupidude korraldamiseks. Kiikumise tähendus, vahendid ja kombestik on muutunud, kuid kultuurina pole hääbunud. Mängulise lisakihina toome alale kiikumise – kiikedega jalutusraja, mida täiendavad erinevad kiikumisest inspireeritud puhkealad.

Teiseks ja mitte vähem oluliseks eesmärgiks on laulupidude korraldamise kaasajastamine ja antud asukohal laulupidude jätkumise toetamine. Tallinna lauluväljak on eestlaste jaoks kui pühapaik, samas ootused lauluväljakule kui avalikule ruumile ja sündmuspaigale on muutunud ja tõusnud.

Alale rajatakse toidupaviljon, uued tugistruktuurid, majandushoone, väiksem metsalava ning väravahoone külastuskeskusega. Arhitektuursed vormid on inspireeritud loodusmaastikust. Hoonete ja väikevormidega võimendame seal juba olemasolevaid maastikuvorme. Soovisime, et sekkumised oleksid üheaegselt tagasihoidlikud ja olemasolevat austavad, samas oma selges vormikeeles ja terviklikkuses ka märgilised.

Mis teie lahenduses oleksid põhilised positiivsed muutused korraldajatele ja külastajatele?

Plaan on rajada uus ühtlasemalt jaotunud tugivõrgustik, uuendada olmetingimusi, et kõik oleks kättesaadavam ja mugavam. Lisaks esinejate-osalejate toitlustusele organiseerime ka publiku toitlustust, et vähendada seni kaasnenud keskkonna kahjustamist ja tuua ka selles osas alale uus kvaliteet.

Põnevama poole pealt soovime lauluväljakule luua uue jalutusraja, tuues esile ilusaid kohti ja hetki. Näiteks kiigeraja osana keerdub klindilt, puude vahelt alla sillarada, avades põnevad vaated klindimetsale ja kogu lauluväljakule, avaneb koht, kuhu varem ei pääsenud.

Väravahoone koos külastuskeskusega mäe peal on kihiline ja jalutusrada kulgeb üle katuse, avades uued vaated lauluväljakule, merele ja Tallinna linnale. Mere värav on merest kaugenenud, soov on pidulik peatelg taas mereni tuua. Ikooniline Mere värava peatelg pikendatakse katendi erisusena üle Pirita tee kulmineerudes mere kohale ulatuva vaateterrassina.

Kuhu on tänaseks jõutud?

Pärast võistluse võitu ei ole me objektidega edasi tegelenud, vaid teinud olulist taustatööd. Oleme kohtunud erinevate ametite, Tallinna lauluväljaku, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ja nende koostööpartnerite ning suurürituse korraldajatega, et kuulata ära erinevate osapoolte arvamused ja mõista nende vajadusi ning soove. Oleme tegelenud lauluväljaku ja laulupeo logistikaga, paiknemiste ja liikumistega, kuna inimmassi juhtimine on laulupeol kriitilise tähtsusega. Oleme jõudnud ala plaaniskeemi lahenduseni, millesse väljaku omanikul ja kasutajatel on usku.

Kas laulupidu mahub lauluväljakule ikka ära või on ruumi juurde vaja?

Üks eesmärkidest on parandada alale ligipääsu. Sellise suure ala kohta on lähenemissuundi vähe ning väravatesse on tekkinud seisakud. Planeerime lauluväljakule uusi väravaid ning laiendame olemasolevaid, et tulek ja minek oleks kõigile mugav ja ohutu.

Senisel laulupeo tugialal – Eesti Näituste messikeskuse maatükil – on käivitunud kinnisvaraarendus ning selle kasutamise võimalus osalejate toitlustuseks on kadumas. Kui osalejate toitlustus peab kolima lauluväljaku alale, peab aru saama, et laulupeo olukorras lauluväljakul tühje kohti praktiliselt ei ole. Et kogu osalejate toitlustus lauluväljaku olemasolevale territooriumile mahuks, peaks selle jaoks lauluväljakul edaspidi messihalli mahus ala tühjaks jätma, seniselt laulupeolt peaks midagi kaduma või hõrenema. Loodetavasti seda ei juhtu ning hetkeplaani kohaselt laulupeo osalejate toitlustamise ja vajalike hajumisalade jaoks laiendatakse lauluväljaku ala.

Arhitektuuriväärtusena hoiame laulukaart ja Oru ning Mäe värava piletikassa hooneid. Laulupeo ajal ei märkagi, kui palju juhuslikke lisandusi on aegade jooksul olnud vaja rajada. Ala üldiseks korrastamiseks ja funktsionaalsuse parandamiseks vaatame nüüd ala tervikuna, senised tugistruktuurid lähevad asendamisele. Põhjalikult kaalutakse läbi, kuhu ja kuidas midagi lisada, et sellest saaks park, mille üle võime veelgi rohkem uhkust tunda.

Kas oskate öelda, kuidas Läti ja Leedu laulupeo ala on korraldatud ning milles saaksime lõunanaabritelt eeskuju võtta?

Lätlased ehitasid endale uue lauluväljaku. See oli julge otsus ja suur investeering. Neid tuleb selle julguse ja sihikindluse eest kiita. Lätlased ehitasid laulukaare kaitsealusesse parkmetsa. See on vastuoluline otsus, ent tulemus on imeline. Lätlased ei takerdunud planeerimisel keerulistesse valikutesse, vaid seadsid prioriteedid. Laulukaar, laulupidu ja nende kultuur on neile olulised ning antud objektist sai nende armastuse ja uhkuse väljendus, kuhu julgeti panustada ja mille nimel reegleid murda. Keskenduti osalejate ja publiku mugavusele. Aga teemasid, millega lätlased peavad tegelema on natuke vähem, kuna nende laulupeo vorm on teine – paaritunnine kontsert, kus kohalt üldjuhul ei lahkuta ning kuulatakse vaikuses.

Vilniuse lauluväljakut külastades oli rõõm näha seda ala igapäevaselt armastatud kohtumispaiga ja vaba aja veetmise kohana. Oleks tore, kui ka Tallinna lauluväljak elaks ja tooks meid kokku ka suursündmuste väliselt.

Teemasid, millega riik ja linn peavad tegelema on palju. Aga meie kultuuri alustala – laulupeo – toimumispaigana peab lauluväljak olema koht, mida ühiselt väärtustame ning mille arengut tahame ja soovime toetada. Selle hoidmine ja sellesse panustamine peab olema teadlik valik – see on Eesti nägu ja meid ühte liitev ruum, midagi toredat ja head meile kõigile. Aga selle saamiseks tuleb kõigipoolselt teha julgeid otsuseid – just nagu lätlased.

Olete pühendunud rahvatantsija Sõpruses. Kuidas rahvatantsu juurde jõudsite ja mis teid selle juures hoiab?

Gümnaasiumis ühel vahetunnil arutasime klassikaaslastega, et oleks tore korra tantsupeol tantsijana osaleda ja teada, mis tunne see on. Kaasates sõpru otsustasime teha oma rühma ning otsisime õpetaja. Oleme tänulikud, et tantsuansambel Sõprus ja juhendaja Kätrin Järvis meid lahkelt vastu võtsid. Me ei osanud arvata, et pärast edasi tantsime, kuid trennid vahvas seltskonnas ja tantsupeo „Meri“ kogemus olid maagilised – need võlusid meid ära.

Tants, muusika ja hea seltskond on iganädalaselt minu jaoks oluline enese laadimise viis. Paus endale, mis täidab mu energia ja positiivsete emotsioonidega. On tore näha, kuidas see toob kokku perekonnad ja põlvkonnad ning loob oma kogukonna. Ka mu oma pisike tütar ei jõua ära oodata, millal tantsima saab.

Autor: Karmen Kaukver