Leedu rahvatants pistab rinda vananevate juhtide ja vähese riigi toega

Sel aastal tähistas Leedu oma laulupeo sajandat juubelit, tantsupidu saab uhket sünnipäeva tähistada mõne aasta pärast. Kuigi leedulaste seas on tantsupidu menukas ja osalejaterohke, on ka sel oma murekohti – rahvatantsu populaarsus väheneb ning sellega konkureerivad teised žanrid.

Leedu pidas oma esimese laulupeo Eestist poolsada aastat hiljem aastal 1924 ning esimese tantsupeo aastal 1937 Kaunases. Kuigi pidu on neil meie omaga sarnane, teevad leedukad ka asju isemoodi. Neil on eraldi üritusena võistulaulmine, pärimuskultuurile pühendatud folkrooripäev, laulu- ja pillikollektiividele pühendatud ansamblite õhtu ja rahvakunsti näitus. Samuti erineb tantsupeo ürituste kava ning laulupeo tava. Kui esimesel Leedu tantsupeol esines 448 tantsijat riigi eri piirkondadest, siis tänavusel peol juba 9000. Tantsupeo etendus „Üle aegade sildade“ koosnes neljast osast ja üles astusid eri vanuses tantsijad. 

Noored jäävad suurlinna

Leedu koolinoorte ja laulupeo stsenaariumite autor, üldjuht ning koreograaf Živilė Adomaitienė rääkis, et Leedus tegutseb praegu üle 600 rahvatantsurühma, mida juhivad üle 300 juhi. „Neist pooltel on kõrgharidus ning juhtide keskmine vanus on 48 ja 62 eluaasta vahel” rääkis Živilė Adomaitienė. Tema sõnul on noori rahvatantsujuhte peale tulemas vähe, eriti on probleem kohtades, mis asuvad suurtest linnadest eemal. „Noored spetsialistid tahavad tavaliselt jääda suurlinnadesse ja ehitada seal oma tulevikku. Väikestes linnades rahvaarv väheneb ja kõikide valdkondade spetsialistid koos sellega – tantsurühmade juhendajad pole mingi erand,” rääkis Adomaitienė. Samuti on märgata, et rahvatantsu populaarsus on ühiskonnas vähenemas, sest sellega konkureerivad teised tantsužanrid, mis võivad noortele olla huvitavamad või kättesaadavamad. 

Tema sõnul eelistavad vanemad tantsujuhid töötada pigem täiskasvanute kui laste- või noorterühmadega, sest see nõuab vähem energiat. Seda enam, et tantsurühma juht hoolitseb kõige eest: tekitab huvi rahvatantsu vastu, otsib atraktiivse kunstilise programmi, korraldab kontserdeid ja väljasõite, soetab rahvariideid, otsib ja kaasab sponsoreid ning hoiab tantsurühma ühtsena. 

Riigi vähene panus

Leedus Eestiga sarnast palgameedet ei ole. Küll aga saavad kultuurivaldkonnas tegutsevate kollektiivide juhid, kel on ka esimese kunstitaseme kategooria, kord aastas Kultuuriministeeriumi määratud preemiat. Samas haridussüsteemis tegutsevad tantsujuhid preemiat ei saa. 

Živilė Adomaitienė sõnul saaks Leedu riik rahvatantsu populariseerimise rohkem panustada ning teemaga tegeleda sarnaselt Lätile ja Eestile ka valitsuse tasandil. „Kui riik, omavalitsused ja haridusasutused suhtuksid harrastuskollektiividesse ja nende juhtidesse paremini, oleks ka tööpakkumisi rohkem. Enamasti muutuvad kõik organisatsioonilised, rahalised, kunstilised ja muud probleemid ainult juhi probleemiks,” rääkis ta. Samuti on probleeme laste vanematega – mõnikord peab tantsujuht kujundama ka lastevanemate suhtumist rahvatantsu. 

Adomaitienė sõnul on laulupidusid seni kuni on ka eestvedajaid ning hetkel neid jagub. Seda enam, et tantsujuhi töö on väga rõõmutoov. „Õnnestunud proovid, tantsuhuvilised inimesed, edukad kontserdid või konkursid, tantsijate rõõmsad näod ja hea tuju, tänusõnad raske töö eest ning muidugi tantsupidu – need kõik aitavad tantsujuhtide tassi täita,” sõnas ta.

Autor: Geidi Lovise Lee