Lugu noortest, kellest said päevapealt rahvatantsurühma juhendajad

Eesti pärimusega kaasneb alatihti küsimus selle tuleviku osas – kas meil jätkub noori, kes rahvatantsu ja -muusikaga mitte ainult tegelevad, vaid ka teisi õpetavad? Just sellised noored juhendavad Tartus rahvatantsurühm Härmatise vilistlasrühmasid. Agnes Tuule Nöps ja Oliver Kiho rääkisid, kuidas on tudengitena olla rahvatantsurühmade juhendajad, millised on olnud väljakutsed ja saavutused ning mis on rühma ning nende endi tulevikuplaanid.

Agnese ja Oliveri teekonnad tantsumaailmas said alguse algklassides. See-eest koos satuti tantsima gümnaasiumis, mil noored liitusid Miina Härma Gümnaasiumi rahvatantsurühmaga Härmatis. Oliver meenutas, et rühmaga soovitas tal liituda õde ning otsus nimi proovitrenni kirja panna tuli väga kiirelt. Naljaga pooleks öeldult nõustusid noored, et enam tagasiteed ei ole. 

Kuidas juhtus nii, et rühma tantsijatest said endale ja kaastantsijatele juhendajad?

Agnese sõnul sai mõte alguse 2022. aastal, kui neiu ning paljud teised Härmatise rahvatantsijad lõpetasid gümnaasiumi. „Just oli ära jäänud noorte tantsupidu, mis COVID-i tõttu 2023. aastasse lükati. Olime kurvad, et meilt osalemisvõimalus ära võeti,“ sõnas ta. Järgnes mõte omaenda rühma loomisest, läbirääkimised endise juhendaja ja kooliga ning rühm asuski Agnese ning tema tolleaegse tantsupartneri Uku Andreas Reigo juhendamisel 2022. aasta sügisest tegutsema. „Kõigile väga meeldis, et noored tulevad ja tegutsevad,“ sõnas Agnes.

Peale esimest tegutsemisaastat tekkis noortel küll küsimus, et mis saab edasi, kuid üheskoos mõisteti, et rühm töötab hästi. Juhendajana liitus Agnese kõrvale Oliver ning otsustati jätkata vähemalt 2025. aasta tantsupeoni. „Mõistsin, et mul on praegu kaks ühes võimalus – saan hakata juhendama ning lisaks on mul juhendamiskogemust erialaselt vaja, kui ma füsiona hakkan töötama,“ selgitas Oliver oma juhendajaks asumise tagamaid. Kui esimesel aastal kuulus koosseisu üheksa paari, siis tänaseks on noorte juhendada kaks kaheksapaarilist vilistlasrühma ning üks lastevanemate rühm.

Foto: Maarja Kahre

Noored teevad kõike, mis puudutab trennide ettevalmistusi ning andmist ühiselt. „Me üritame oma trennid teha hästi varieeruvaks, näiteks meeldib meile soojendust iga mõne aja tagant muuta, et nii tantsijatel kui meil ei hakkaks igav,“ rääkis Agnes trennide ettevalmistusest. Lisaks kaasatakse ka teiste tantsijate ideid, näiteks põimitakse trennidesse teatriteaduste tudengi abil näitlemisharjutusi või lastakse kellelgi teisel mõnd selgeks õpitud tantsu õpetada. „Koos trenne anda on hea, sest mina ei pea üldjuhul oskama tüdruku osa ja Agnes poisi osa. Kumbki meist justkui vastutab oma poole eest,“ rääkis Oliver trennide andmisest. Tantse õpivad noored juhendajad oma vabadel õhtutel. „Tavaliselt broneerime kaks-kolm tundi, lähme saali, Agnes võtab video ja mina kirjelduse ette ning õpime,“ kirjeldas Oliver. „Meil on selles mõttes väga hea dünaamika, et mina olen tehes ja visuaalselt õppija, aga Oliver on rohkem kirjelduselt õppija. Kui me tantsu õpetame ja mina ei tea, mis mingil taktil toimub, siis Oliver kindlasti teab,“ lisas Agnes. 

Härmatise vilistlasrühmade repertuaar koosneb igal hooajal paarikümnest väga eripalgelisest tantsust. Peamiselt valitakse palad selle järgi, mida juhendajad või teised tantsijad õppida soovivad, kuid aina enam on hakatud keskenduma ka esinemiste jaoks ühtse terviku loomisele. „Meile on oluline, et tantsud sobiksid erinevat sorti publikule – mõned on näiteks sellised, mis jutustavad lugu, teised hoopis lahedate tõstetega. Nii on meil midagi põnevat pakkuda just vastavalt sellele kohale, kus meid esinema kutsuti,“ kirjeldas Agnes repertuaari koostamist. 

Foto: Maarja Kahre

Kuidas on astuda tantsija rollist päevapealt juhendaja rolli?

Agnese sõnul on mõnikord keeruline leida tasakaal tantsija ja juhendaja rolli vahel. „Kõik, kes meiega tantsivad, on meie enda sõbrad ning eelkõige ma olen ikkagi sõber, kui juhendaja,“ selgitas ta. Mõned tantsijad on neiule isegi öelnud, et juhendajana võiks ta karmim olla, tuua isiklikumalt välja vigu ning teha rohkem parandusi. Väga keeruline on öelda omaenda sõpradele kuidagi karmimalt või autoriteetsemalt,“ tõdes ta. Samuti on tudengitest koosneval rühmal semestri algus- ja eksamiperioodidel keeruline kooli kõrvalt täiskoosseisus trenni jõuda. Agnese sõnul on aga rühmal tekkinud tugev kogukondlik tunnetus ning entusiasm, mistõttu leitakse aeg trennideks ka kõige kiiremal perioodil. Oliveri väitel aitavad motivatsiooni hoida ka kokkusaamised väljaspool trenne. Samuti käib rühm aeg-ajalt proovimas teisi trenne, näiteks postitantsu või akrobaatikat, mis toob trennidele vaheldust ning arendab tantsijate kehatunnetust ja tehnikat.

Siiski on noorte endi sõnul juhendamine sujunud edukalt. Härmatise vilistlasrühm on tegutsemisaastate jooksul võtnud osa nii noorte tantsupeost, Lõuna-Eesti tantsupidudest, teinud väiksemaid kutsutud esinemisi ning korraldas 2023. aasta suvel enda suvekontserdi. „See kontsert on meie armas lapsuke,“ sõnas Agnes naeratusega. Oliveri sõnul tuli idee alles suve alguses, mistõttu oli eriti võimas, kui niivõrd lühikese planeerimisperioodi järel toimus augustis ühe koosseisu esituses tunniajane kontsert maaliliste Lõuna-Eesti maastike vahel. Tööd oli kontserdi ettevalmistusteks palju ning kohati kippus olukord muutuma pingeliseks, kuid noorte sõnul tuli kõik lõpuks kokku ilus ning efektne. Saavutusena tõi Oliver välja ka valiksegarühmade galakontserdi Alexela kontserdimajas. „Me olime ise väga rahul tasemega, mis kontserdiks saavutasime,“ rääkis ta, lisades, et ligi kuu aega tehti igal pühapäeval pooleteise tunnise trenni asemel kaks või kolm tundi proove.

Autor: Katriin Ahu