Naisrühmade N2 „Miia” tants „Naistega”: mõttevahetus naiseks olemise argi- ja pidupäevast
Vestlesime naisrühmade N2 „Miia” liigijuhi Sille Kapper-Tiisleriga liigi tantsust „Naistega”: „„Miia” (N2) tantse nimetaksin N1 „Mai“ tantsude kõrval eksperimentaalseteks. Pärimustantsust lähtuv funktsionaalne kehakasutus „Miia mängus” ei ole kindlasti see, mida ükski rühm oleks tantsupeo repertuaarist oodanud.”
Milline on tantsu „Naistega” sünnilugu? Kumb tuli enne – kas vajadus see tants just selle peo jaoks luua või sündis see tants iseenesest ja leidsite, et see sobiks naisrühmade repertuaari?
Päris iseenesest ei sünni midagi. Tantsu „Naistega” liikumistes kasutasin konkreetseid motiive 20. sajandi alguse seltskonnatantsust Subbota, mis oma paikkondlikes variantides levis Eesti eri piirkondades (Kihnus, Pakritel, Hiiumaal, Setomaal, aga ka kesk-Eestis). Erilist rolli mängib selle tantsu sünnis aga muusika: Subbota meloodiale on rahvatraditsioonis lauldud sõnu, mis kirjeldavad naisi mehe vaatevinklist. Ansambel Naised Köögis vastasid neile humoorika ja kriitilise parafraasiga, mis nüüdseks omakorda ka juba rahvasuus levib. Tantsu saatemuusikast jätsime laulusõnad lõpuks siiski ära, kõlagu need iga vaataja-kuulaja peas just endale sobivas variandis. Tantsupeoversioonis laseme end kanda ansambli Kiiora ja Matis Leima instrumentaalsest Subbota-tõlgendusest.
Madli Telleri „Miia mäng” oli juba eelnevalt olemas ja üsna kindlalt tantsupeo kavas, seega võib „Naistega” loomise põhjuseks tuua ka vajaduse N2 liigi teise tantsu järele. Selles mõttes oli hea väljakutse luua veel üks pärimuskultuurist lähtuv tants, mis süvendaks ja avardaks Miiade rolli lavastuses ning samal ajal püstitaks tantsijatele juba olemasolevast tantsust erinevaid ülesandeid.
Mis lugu see tants jutustab?
Tants „Naistega” on mõttevahetus naiseks olemise argi- ja pidupäevast. Fookuses on üksteise toetamine ja teineteisele toetumine, millest iga isemoodi kaunitar ammutab uut jõudu edasi liikumiseks. Jagatud rõõmud mitmekordistuvad, murest jääb alles pool, kui sedagi. „Iseoma” tantsupeol viib tants „Naistega” ka Miiad, nii nagu kõik piirkonnaliigid, teele suure suguvõsa kokkutuleku suunas.
Milline tunne on omaenda loodud tantsu sadade tantsijate poolt tantsides näha ja kas selle tundega harjub kunagi ka ära?
Tantsupeo tantsudega ei ole mul nii palju kogemusi, et võrrelda või rääkida harjumisest, neid sadu tantsijaidki olen näinud alles eelprooviolukorras, ikka kaheteistkümne kaupa kümneid ja kümneid kordi. Saadud tagasiside selle peo protsessis on küll olnud väga inspireeriv ja üllatav – inimesed mõtlevad kaasa väga erineval moel. Ma muidugi teadsin varem ka, et tantsuliikumine kui kujund ja väljendusvahend ei ole ega tohigi olla üheselt mõistetav. Seda ägedam on tajuda, kuidas tantsijad kogevad, näevad ja väljendavad erinevaid tähendusi – tundeid ja mõtteid, mida mina tantsu luues veel üldse ei osanud silmas pidada, aga mis kõik jutustavad ühist „Naistega” olemise lugu.
Milline erinevus on N1 ja N2 naisrühmade repertuaari vahel?
„Mai“ (N1) repertuaari on loonud kogenud lava- ja rühmarahvatantsu koreograafid, kes teavad väga hästi, mida ootavad tantsupeolt rahvatantsurühmad ning kuidas toimivad tantsupeo väljakulavastused. „Miia” (N2) tantse nimetaksin nende kõrval eksperimentaalseteks. Pärimustantsust lähtuv funktsionaalne kehakasutus „Miia mängus” ei ole kindlasti see, mida ükski rühm oleks tantsupeo repertuaarist oodanud. Pilti, mida oma uue oskusega pööreldes loome, näemegi suvel staadionil kõik koos esimest korda. Kuna „Naistega” sai loodud peo jaoks, siis seal on algusest peale sees kahelt poolt vaadatavuse idee – tribüünid on ju kahel pool – aga samas iseloomustab seda tantsu liikumisjooniste asümmeetria, mis tantsupeo repertuaaris ja isegi lavalises rahvatantsus ei ole väga levinud. Mõlema N2 liigi tantsu kontseptsioonis on suur rõhk tantsija individuaalsel väljendusel, mis omakorda mõjutab seda, kuidas tantsijate vaheline koostöö välja näeb.
Autor: Greta Perolainen
