Pärimus kasvab koosloomest: kuidas sündisid „Woki-Peetri labajalg” ja „Pulmamaja poole”
Rahvamuusikapeo koondorkestri repertuaaris ilutsevad kaks lugu, mille seadmises on olulist rolli mänginud terve kollektiiv. Kuigi „Woki-Peetri labajala” rahvamuusikapeol kõlava seade on loonud Helin Pihlap, kandis Folklooriklubi Maatasa teose sündimise juures samuti oma rolli. „Pulmamaja poole” on aga tervenisti Maatasa ühisloomena sündinud lugu. Vestlesime Helin Pihlapiga seadete loomisest, koosloomest ning lugudest endist.
„Woki-Peetri labajalg“
„Woki-Peetri labajala“ seade sai Helin Pihlapi sõnul alguse mõned aastad tagasi Maatasa suvelaagris. „Läbi aastate on see mulle väga südamelähedaseks saanud, ning sellest sündis ka seade, mille suviseks peoks kokku panin. Koondorkestri kava kokku pannes tundsin, et see on minu jaoks hästi oluline lugu, ning minus oli suur soov seda jagada. Mul on hea meel, et see on ka osalejatele armsaks saanud – mäletan, et keegi tuli ja kallistas mind selle loo eest. Tõenäoliselt poetan mõne pisaragi, kui kontserdil koondorkestri esituses seda lugu kuulen. Õnneks on mõned muusikud lubanud minuga koos nutta,” muigas Pihlap.
“Mõneti on selle loo on eesmärk tutvustada ka pärimuse kogujaid. Näiteks on „Woki-Peetri labajalg“ üles kirjutatud Hiiumalt, ühe minu lemmiku helilooja – Peeter Süda (1883-1920) poolt. Peeter Süda kirjutas oma kogumisretkedest ka väga värvikaid reisikirju,” rääkis Pihlap.
„Woki-Peetri labajala“ seade aluseks on lugu „Leerimetsa woki-Peetri labajala walts“, mis on üles kirjutatud 1905. aastal Reigi kihelkonnas.
„Pulmamaja poole“
„Pulmamaja poole“ sai Pihlapi sõnul seatud sihtotstarbeliselt rahvamuusikapeo jaoks. „Kuna
tundsin, et Maatasa on minu kodu, kool ja koht, kus olen nii palju oma tänastest teadmistest
saanud, siis minu jaoks oli oluline üks lugu ühiselt peole seada. Seadsime selle ühes
suvises loomelaagris – mõeldes just koondorkestri liigile. Valisime loo, mille viis oleks lihtne
mängida, sõnad kergesti meeldejäetavad ja refrään kaasalauldav. Harmoonia ja kogu seade
mängisime paljude erinevate pillidega läbi ja lootsime seada nii, et kõigil oleks hea ja mugav,
aga samas põnev mängida,”rääkis ta, ning lisas, et viisi sai peidetud ka pisikene nali.
“Laulus on üks viisikäigukene, mis meenutas üht teist tuntud lugu ja millele me seades
viitame ning mis jääb publikule peo ajal ära tunda!”
Laulust on üle Eesti väga palju erinevaid variante. “Kõik variandid algavad sarnaselt, kuid
tekstid on veidi erinevad, läbivaks teemaks on aga pulmapeoks valmistumine. Kui meie
variandis lõppeb tekst pulmapeole jõudmisega, siis mõnes teises variandis tuleb juttu ka
kohapeal toimuvast ja näiteks varastatud pirukatest,” muljetas ta.
„Pulmamaja poole“ seade aluseks on lugu „Hommigul, kui võtsin sinna“, mida on 1967.
aastal arhiivisalvestusel Tallinnas laulnud Sangastest pärit Helene Kukk.
Autor: Annabel Parts
*Väljavõte Peeter Südame reisikirjadest:
„Kõrgestiaustatud hr. O. Kallas!“ alustab Süda oma kirja 1905. aasta Hiiumaa retkest ja
rahvaluulekoguja igapäevast: „Kõpu ja Reigipoolsetele inimestele näis asi rohkem juba
tuntud olevat: kui kuhugile sisse astusime ja oma asja, mis otstarbega reisime, ära sele-
tanud olime, jäivad suurem hulk ikkagi uskuma ja puistasivad oma teaduse, mis kellegil
oli, välja. Kui mõnel õige suure tagavara laulusid oli, aga seekord mitte kõik meelde ei
tulnud, siis andsime talle meeldetuletamiseks aega ja läksime teine päev jälle, seni kui
laulik viimaks ütles: „soh, nüüd ei ole mul enam.“ Koguni vastapidist vastavõtmist leid-
sime Keinast eest: säälsed inimesed olivad liig umbusklikud. […] Üks vanamoor oli
koguni nii pöörane, et juba koeraga meid taga kihutas. […] Muidugi mõista ei olnud mitte
kõik niisugused, kui eespool ööldud, ei, Keinas on õige mõistlikuid mehi olemas, aga,
siiski suuremalt jault vaatab umbusk igalt poolt vasta.“
-viidatud Rahvamuusikapeo õpperaamatust, lk 121.
