Pärnumaa kuraator Kristel Ernits

Palun tutvustage ennast laulu- ja tantsupeo uudiskirja lugejatele: kuidas teist sai kuraator ja mida Pärnumaa kuraatoriks olemine teie jaoks tähendab?

Igapäevaselt töötan Pärnumaa Omavalitsuste Liidus, mis juhib ja korraldab maakondlikku koostööd. Minu „töölaualt“ käivad läbi väga erinevad teemad: maakondlikud toetusprogrammid, maakonna arengustrateegia, haridus ja kultuur Pärnumaal ning maakondlik siseturvalisus ja rahvatervis. Samuti korraldan erinevate maakondlike valdkondade tunnustussündmusi ning  koordineerin koostööd omavalitsustega.

Laulu- ja tantsupeo kuraatori roll on minu jaoks väga suur au ja tohutu vastutus. Äärmiselt uhke on olla meie rahvusliku suursündmuse Pärnumaa eestvedaja, kuigi kuraatoriks olemine tähendab ka palju tööd – suure hulga detailide ja pisiasjadega tegelemist, palju läbirääkimist ja selgitamist ning kõigi jaoks kogu aeg olemas olemist. Inimeste lepitamist ja olukordade kiiret lahendamist. Ja kõik see on lisaks igapäevatööle ja -elule. Aga olen selle teadlikult ja vabal tahtel enda kanda võtnud – ülemus ei käskinud, vaid süda ütles, et tahad, jaksad ja teed! Nii mitmeid kordi peoga seotud olnuna, olen endalt korduvalt ka küsinud või endale öelnud: „Miks sa selle jälle teha võtsid ja teed?“ Miks – sellele ei ole vastust, mida saab sõnadega kirjeldada, seda peab tundma ja kes tundnud on, ka mõistab. Vaatamata sellele, et tean saabuva peoga kaasnevaid raskusi, lähen taas ja teen ka järgmine kord. Kui kogu peole eelnev protsess, pidu ise ja nädal aega Tallinnas viibimist ja elamist läbi saab ning poole öö ajal koju Pärnu tagasi jõuan, olen väsinud kehalt ja vaimult, täitsa kurnatud, kuid õnnelik. Ning kokkuvõttes on see kõik seda väärt!

Mul on olnud võimalus kuraatoriks vaikselt kasvada. Minu esimene kokkupuude laulu- ja tantsupeoga oli 2007. aastal, mil toimus noortepidu „Ilmapuu lävel“. Sel peol olin Pärnumaa tantsijate majutuskoolimajas meeskonnaliige, ehk see, kes korraldab ja vastutab, et tantsijatel oleks nädala jooksul Tallinnas viibides koolimajas elades hea ja turvaline olla ning samas saaks pärast pidu koolimaja ka terve ja puhtana „omanikule“ üle antud. Sellest ajast alates olen kõikidel üld- ja noortepidudel olnud abiks nii palju kui võimalik majutuskoolimajas ning lisaks aidanud eelnevaid kuraatoreid näiteks maakondliku eelarve koostamise ja rahastuse tagamisega ning peo ettevalmistusprotsessis info vahendamisega. 2019. aasta üldpeol olin juba Pärnu maakonna kuraatori assistent ning 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupeol “Püha on maa“ juba ise Pärnumaa kuraator ning tänavune suurpidu „Iseoma“ on kuraatorina minu teine pidu.

Mida laulu- ja tantsupidu teie jaoks tähendab?

Laulu- ja tantsupidu tähendab minu jaoks väärikat ja südamlikku PIDU! Pidu kehale, hingele ja vaimule. Aga teada on seegi, et üks hea ja suur pidu vajab õnnestumiseks tohutut eeltööd.  Ilmselgelt on laulu- ja tantsupidu meie rahvuslikkuse üks tunnus ning ühendav jõud, mida peab hoidma ning selle säilivuse nimel pingutama. See on üks osa meist ehk „Iseoma“.

Kas kuraatori rollis vaatate laulu- ja tantsupidu kuidagi teise nurga alt või teise pilguga?

Jah, kuraatorina näen ja tajun laulu- ja tantsupidu kindlasti teistmoodi kui tantsija, laulja, kollektiivijuht või publik. Mul on vaade nendele arvukatele kihtidele, millest pidu koosneb, ning mõistan inimlikku panust ja tööd, mis on vajalik selle sündmuse toimumiseks. Tean, kui palju vaeva ja ressursse nõuab see, et publik saaks nautida täiuslikult mustrisse joonistatud tantsupidu või kuulata kümneid tuhandeid ühtselt kõlavaid lauljaid laulukaare all. Seda kõike ei näe külaline ega laulja-tantsija ja nii see peabki olema, sest neil on teine roll. Arvan, et kogu „köögipoole“ teadmine ja nägemine on minu jaoks laulu- ja tantsupeo teinud veel suuremaks ja väärtuslikumaks, mõistan selle „hinda“ ja mõju.

Mitmendat pidu te kuraatorina (Pärnumaal) ette olete valmistamas? Kuidas on laulu- ja tantsupeoks valmistumine aja jooksul muutunud?

Pärnumaa kuraatorina on see minu jaoks teine pidu. Kuigi konkreetseid näiteid on raske tuua, tunnen, et peoks valmistumine on ajaga muutunud küll. Põhitõed ja tegevused on jäänud suures osas samaks, kuid vast inimesed on kohati muutunud tundlikumaks, nõudlikumaks ja enesekesksemaks.

Kuidas ettevalmistused XXVIII laulu- ja XXI tantsupeoks Pärnumaal on kulgenud?

Ettevalmistused on läinud väga hästi. Kõik, mis on olnud vaja teha, on kenasti tehtud. Omavalitsused on toetavad, nii infovahetuse kui rahaliste vahendite eraldamise osas.

Lisaks on mulle suureks abiks Pärnu linna kuraator Jekaterina Eensalu, kellega koos arutame kõik vajaliku läbi.

Millised on suurimad väljakutsed laulu- ja tantsupeoks valmistumisel?

Suurimad väljakutsujad on inimesed! Kõik protsessis osalejad – kollektiivide juhid, omavalitsuste kontaktisikud ja teised – peaksid lugema neile edastatud infot, kuupäevadest kinni pidama ning nägema n-ö laiemat pilti ehk seda, et laulu- ja tantsupidu on väga suur üle-eestline pidu tohutu arvu osalejatega ning erinevate kihtidega ja tihti enda isiklikeks erisoovideks kahjuks palju ruumi pole. Suhtumine nagu „mina ja maailm“ tuleb sellisel peol pisut tagaplaanile suruda.

Kui palju kollektiive Pärnumaalt XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo poole teel on?

Pärnumaalt ehk n-ö maapiirkonna kuuest omavalitsusest on peole minemas 63 kollektiivi. Kui lisada siia veel Pärnu linna kollektiivid, on meie maakonnast teel 153 kollektiivi.

Mis on Pärnu maakonna jaoks kõige rohkem ISEOMANE? Aga teie enda jaoks?

Arvan, et paljudele seostub Pärnumaaga esmalt meri, rand ja päike ehk suvi. See ongi meile omane. Kuid lisaks on omased mitmed tavad, käitumisnormid, tegevused ja suhted; omapärane suhtumine või suhtlemisstiil, ka murded, nt Kihnu murre, ja sõnakasutusestki saab aega-ajalt aimu, kust kandist inimene on, nt meil lumi „pakib“, aga mõnes kohas „hakkab kokku“. Ja loomulikult rahvariided. Omane on ka see, et suvel on meil palju-palju rahvast ja siis pimedamal ajal kõvasti vähem.

See, mida keegi iseomaks peab, on väga erinev. Meil kõigil on oma hinges ja südames kohad, inimesed, elusündmused, tavad ja toimimised, mis omavad meie jaoks erilise tähenduse. Iseoma on ka tihti miski sisemine tung või südameasi, mida ei saa sõnadesse panna või millega ei kaubelda. See on osa endast.

Autor: Karmen Kaukver