Piret Aus: Soovin, et ühel kenal päeval saaks „Anniaru reinlenderist” pärimuslugu, mis kestab põlvest põlve

„Suured ja targad on öelnud, et looming sünnib, kui kunstnik külmetab – kui tal on äng või valu. Mina tundsin küll selle pala sünni hetkel tohutut rõõmu ja rahulolu,” ütles „Anniaru reinlenderi” autor Piret Aus, kes on põhierialalt küll akordionist, kuid viimased seitse aastat mänginud ja õpetanud karmoškat ning edendanud selle lõõtsalise liikumist Eestis. Vestlesime Piretiga sellest, kuidas pala sündis ja millised on tema ootused looga seoses.

Meenutusi „Anniaru reinlenderi” loomisest: I vaatus

Oli 2021. aasta suvi Põlvamaal. Sõpruskond, teada ka kui „Karmoškakamraadid”, olid kolmepäevases pillilaagris. Laagripaika ümbritsesid metsad ja laaned, isegi interneti levi polnud. Ööpäevad olid täis muusikat ja aega üksteisele. Kätte jõudis pühapäev, laagrist lahkumise hommik. Laagripere istus pika laua taga ja sõi putru, vaid Piret oli teistest eemal. Ta istus tare kuueruuduliste akendega tuulekojas, lambanahaga kaetud tugitoolis ja jõi kohvi. Tema ees oli ümmargune valge linaga lauake. Aknast paistis metsviinapuu väetide vahelt kastene muru, mis oli hommikupäikese käes sätendama löönud. Pireti sõrmed hakkasid punasel kohvikruusil viisijuppi klõbistama, ta haaras kiirelt karmoška ja diktofoni, kartes lugu käest lasta.

Rahvas köögis hüüdis, et ka Piret tuleks sööma, enne kui toit ära jahtub. „Ma ei saa, mul tuleb praegu lugu,” hüüdis Piret, teades, et kui ta seda praegu salve ei saa, läheb lugu lendu ja ei seda enam kinni püüa. Mängitud. Salvestatud. Kuna suvelaager toimus Anniaru-nimelises talus ja võõrustajatel oli pulma-aastapäev, kingiti lugu selle tähtsa sündmuse puhul talu pererahvale. Lõuna paiku pakkisid kõik oma tavaari kokku ja mindi Moostesse, kus jämmiti laagrijärgselt. Seal kõlas „Anniaru reinlenderi” esmaettekanne avalikus ruumis.

Meenutusi „Anniaru reinlenderi” loomisest: II vaatus

Paar kuud hiljem sõitis Piret külla Agne Kurrikoff-Hermanile ehk tantsu-Agnele, nagu ta ise oma head sõpra nimetab. Perenaine küpsetas pannkooke, Piret mängis toas karmoškat. „Oh, mis lahe lugu! Kelle oma see on?” uuris Agne ja hakkas kaasa tantsima. „Minu lugu,” kõlas karmoška tagant. Agne lubas selle muusika peale tantsu teha, kui Piret võlub ka kolmanda osa välja. Niisiis seadis viimane end terrassile mugavalt sisse ja hakkas viisijuppe otsima. Kõik noodid leitud, sai kolmeosaline „Anniaru reinlender” valmis.

Kuna vahepeal oli noorte tantsupidu ja Agnel käed tööd täis, ei ole veel tantsu jõutud palale juurde mõelda. Mõni aeg hiljem helistas Piretile aga eesootava rahvamuusikapeo karmoškade liigijuht Evelin Leima ning pakkus, et loo võiks lisada liigi repertuaari. Evelinile, kes on ka „Karmoškakamraadide” üks õpetajatest, oli lugu juba hästi teada, kuna temagi oli tol suvel Põlvamaal laagris, kui Piret “Anniaru reinlenderiga” alustas.

Autori tunded, ootused ja lootused

„Olen väga tänulik, rõõmus ja uhke, et minu lugu läheb lendu suurel peol. Samas on see ka suur vastutus. Kui 100 karmoškamängijat seda koos mängivad, võib see nii vägev tunne olla. Praegugi sellele mõeldes tuleb tibutagi peale,” rääkis Piret. Loo põhiviis on kergesti meeldejääv, aga mängutehniliselt eeldab nobedaid sõrmi. „Kui veel võtta bassipool, siis ei ole see kolmeduuri umptša-umptša, vaid sees on ka paar sõrmevigurit, mille käppa saamiseks oli mul endalgi vaja harjutada,” ütles autor. Teine loole seatud hääl on Piret sõnul seevastu lihtne – selline, et need, kes karmoškat vaid aastakese käes hoidnud, saaksid ka mängurõõmu jagada.

Piret loodab, et seda pala ei õpita ära mitte ainult rahvamuusikapeo jaoks, vaid moosekandid saavad päriselt omale ühe uue loo repertuaari. „Keegi ei peagi mäletama, kelle lugu või kust see pärit on – kui lugu poeb kuulaja või mängija sisse ja puudutab, ei ole vast autoril tähtsust. Ma soovin väga, et see pala läheks pillimängijale südamesse ja ühel kenal päeval saaks sellest pärimuslugu, mis kestab põlvest põlve,” ütles ta.

Autor: Lisl H. Mikko