Rahvamuusikapeo seminar: ühisõppe ja kohtumiste päev
Juhuslikud kohtumised, ootused eesootavale suvele ning isetekkelised ühishetked. Just seda sai 29. septembril Paide Muusika- ja Teatrimajas näha, kui rahvamuusikapeo seminaril kogunesid juhendajad, pillimängijad ja peo loojad.
Lõõtsamängu taustal kuuldud „Tere, pole ammu näinud!” ja „Kuidas eluolukene läheb siis?” on vaid mõned fraasid, mis korduvalt kostusid nii seminari registreerimislaua juures, peale koondorkestri proovi kui ka enne infotundi jalutuskoridorides. Pillimängijad kogunesid Paides, et läbi mängu ja liigijuhiga kohtumise õppida XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu „Iseoma“ rahvamuusikapeo repertuaari.
„Meie teisel seminaril keskenduti just seadete õppimisele, osalejad võtsid ka pillid kaasa ja mängisime lood koos läbi nii, nagu need hakkavad peol kõlama,” rääkis rahvamuusikapeo loominguline juht Helin Pihlap. Tema sõnul on rahvamuusikute hulgas alati olnud palju erinevate taustadega ja lähenemistega inimesi: „Ka lugude õppimine toimub erinevalt — mõned mängivad noodist, mõned kuulmise järgi, mõnele meeldib mänguvõtteid vaadata videost. Samuti tegutsetakse nii kollektiivides kui osaletakse peol ka üksikpillimängijatena.” Tänu sellele on rahvamuusikapeo õppematerjalid mitmekülgsed ja Paides toimunud seminar aitas lugude õppimisele kaasa.
Rahvamuusikud tundsid üksteise seltskonnast rõõmu, vabadel hetkedel vahetati fuajees lõbusalt pillikeeli ning noodilehed teibiti hoolikalt paika. Seminari esimene pool möödus kiiresti. Pillimängijad sättisid end koondorkestri ridadesse ja alustasid proovidega. Tihedalt täitunud saalis kostus ühismäng. Hiljem suunduti väiksematesse töötubadesse, kus liigijuhid jagasid nõuandeid ja praktilisi näpunäiteid
Saginat ja kohtumisi täis majas jagasid pillimängijaid oma mõtteid nende iseomast. Kata, noor torupillimängija, rääkis mõtiskledes, mis on tema jaoks iseoma: „Saan ise kujundada seda, milline ma olen, ja olen teinud valiku, et muusika on üks osa, mis mind kujundab.” Ka noore löökpillimängija Oskari jaoks on muusika suur osa tema iseomast: „Minu pere, minu sõbrad, minu lähedased.. See muusika, mida ma teen ja kuulan – kõik see kultuurne lähedus mis mul on.”
Mandoliinide liigijuht Tanel Sakrits on just mandoliini ise omaks teinud. Alguses hakkas ta iseseisvalt õppima ning alles ülikoolis sai päris õpetaja. Tema meelest on mandoliinid kindlasti üks rahvamuusikapeo väljapaistvamaid liike ning seminaril soovis ta mängijaid inspireerida ja motiveerida: „Lugudes ettetulevatest raskusteks ei tohi lasta end morjendada. Kõige tähtsam on see, et saame kokku, mängime koos neid lugusid ja et oleks tore ja mõnus olla.” Seminaril pakkus ta oma liigi pillimängijatele peoks tarvilikku positiivset eelhäälestust.
Töötubades rääkisid liigijuhid pillimängijatega, kuidas lugusid õppida ja repertuaari omandada. Hiiu kannelde liigijuht Liisa Koemets jagas seminaril oma tänutunnet hiiu kandle mängijatele, kes sel peol on võtnud ette teekonna täiesti uues liigis. „Kindlasti on see väljakutsuv ja peab olema tõesti hästi-hästi pühendunud ja hästi kannatlik.” Tema hinnangul on hiiu kandle liigil oma eripärad, mida teistel liikidel ei pruugi olla, „Kui meil ongi hobusesaba jõhvidest keeled, mis lähevad hästi ruttu häälest ära, siis on mängijal vaja õppida pilli uuesti häälde panema.”
Vanade tuttavate taasnägemine ning üheskoos loodud muusika sidus osalejad tihedalt kokku. Seminar tõi esile mitte ainult repertuaari õppimise praktilisuse, vaid ka rahvamuusika ühisloome tähenduse. Nagu iga muusik oli omamoodi eriline, nii olid ka pillikotid ja -kastid, millesse seminaripäeva lõpus hoolikalt instrumendid paigutati – täis oma lugusid ja isikupära. Nüüd ootab ees individuaalne harjutamine, et jaanuari lõpus taas kohtuda juba esimeses eelproovis ja siis tüürida aprilli ettemängimise poole.
Mis on sinu iseoma? Rahvamuusikud vastavad:
Liisa: „Ma arvan, et minu iseoma ongi kõik see, mida me saame võtta vanast ja panna tänapäeva kuube. Seega kõik see, mis me rahvamuusikas teeme – võtame üleskirjutused ja siis teemegi nendest meie enda iseoma asja.”
Marika: „Me liiga vähe mõtleme selle peale, kes me oleme ja mis meil olemas on. Oleme läinud liiga nuti-itivalda. Oleks tore inimestele päriselt otsa vaadata ja kogeda seda, mida me tegelikult oskame ja mis on meile kaasa antud. Ja mida me ei tohiks ära unustada, vaid peaks edasi viima.”
Laura: „Midagi, mis hinge puudutab. Midagi, mis mälestusi meelde tuletab. Midagi, mis on päriselt kunagi olnud või käib minuga kokku.”
Malle: „See on see, mida ma teen ja mis mu ümber on. Ja need, kes minu ümber on.”
Margus: „Iseoma on see, mis on minu oma. See on see, et me ajame ühiselt oma asja, eks ta ikka Eesti asi on eelkõige. Minu jaoks kindlasti. Sellepärast ma siin olengi. Pärimusmuusika, rahvamuusika, laulupidu – see ongi iseoma”
Kata: „Ise annan endale võimaluse olla mina ise. Saan ise kujundada seda, milline ma olen ja olen teinud valiku, et muusika on üks osa, mis mind kujundab.”
Oskar: „Minu pere, minu sõbrad, minu lähedased.. See muusika, mida ma teen ja kuulan – kõik see kultuurne lähedus mis mul on.”
Tanel: „Ma olen mandoliini ise omaks teinud, ma hakkasin ise õppima ja siis hiljem alles ülikoolis sain päris õpetaja. Need lood ka, mis ma sain rahvamuusikapeole valitud, ma arvan, peegeldavad väga hästi seda praegust iseomat – ägedad, populaarsed lood.”
Autor: Marita Ausmaa