Raplamaa kuraator Heli Lints: suurim väljakutse on hoida inimesed hingelt tervena
Raplamaa kuraator Heli Lints teab omast kogemusest, kui palju pühendumist ja kirge nõuab kollektiividelt suurpeole pääsemine. Intervjuus räägib ta, kuidas jõudis kuraatoriametisse, mida see töö endas kätkeb ning mis teeb Raplamaast Raplamaa.
Palun tutvustage ennast lugejatele: kuidas teist sai kuraator ja mida Raplamaa kuraatoriks olemine teie jaoks tähendab?
Kuraatori töö on mõnus vaheldus minu igapäevasele ametnikutööle. Olen hingelt rahvatantsija ja koorilaulja ning laulu- ja tantsupeoprotsessist sain esimest korda osa 2007. aastal (Raplamaa kuraatoriks oli siis Irina Pärila). Paar aastat enne seda toimus minu kodukohas Vigalas Raplamaa laulu- ja tantsupidu ning memme-taadipidu, kus olin oma meeskonnaga Vigala-poolne koordinaator ning koostöö sujus igati. Alates sellest ajast olen olnud Raplamaa laulu- ja tantsupeo staabijuht ning tantsumaja perenaine. Hüpates tundmatusse avastasin, et see väga meeldib mulle.
2019. aasta juubelipeo ettevalmistamise eel olid maavalitsused kadunud – maakonnaülest kultuurispetsialisti polnud veel tööle võetud, ühtlasi oli äsja töölt lahkunud tolleaegne rahvakultuurispetsialist. Laulu- ja tantsupeo sihtasutus hakkas kuraatorit otsima Raplamaa Omavalitsuste Liidu kaudu, kust pöörduti minu poole sõnadega: „Kui sina ei hakka kuraatoriks, siis Raplamaa ei osalegi laulu- ja tantsupeol!“
Võtsin vastutuse, kuigi veidi pelgasin. Esiteks olin äsja vahetanud töökohta, olin olnud 31 aastat Kivi-Vigala rahvamaja juhataja ja asunud tööle Märjamaa vallavalitsusse kultuurinõunikuks. Teiseks, elasin jätkuvalt Kivi-Vigalas, kust Raplasse on küllalt pikka vahemaa (55 km), aga n-ö niiditõmbamine pidanuks minu meelest tulema Raplast kui maakonnakeskusest. Tegin siis oma tööd n-ö kaugjuhtimise teel ja kui nüüd tagasi vaatan, võin öelda, et kõik õnnestus suurepäraselt. 2023. aasta noortepeol olin jälle staabijuht ja tantsumaja perenaine ning täna töötan taas Raplamaa kuraatorina.
Kes on kuraator? Minu arvates on kuraator see, kes teeb ära „musta töö“, nt kirjutab projekte, lepib kokku eelproovide kohtadega, ja on vahelüliks peakorraldaja Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA ning kohalike kollektiivijuhtide vahel. Lisaks peab olema psühholoog, kuulaja, innustaja, lohutaja, julgustaja ja nunnutaja. Vastutus on suur ning eriti oluline on peonädal Tallinnas, kui Raplamaa tantsijad, lauljad, võimlejad, pillimängijad ja juhendajad peavad tundma end turvaliselt ning hoituna. Toetus kollektiivijuhtidele on äärmiselt oluline, sest tean ju, mis tööd nad teevad selle nimel, et kollektiiv pääseks peole.
Mida laulu- ja tantsupidu teie jaoks tähendab?
Laulu- ja tantsupidu on üks ääretult ülev ja kaunis pidu, mida on ilus vaadata ja mis teeb hingele pai. Laulu- ja tantsupidu on sündmus, mis ühendab inimesi üle Eesti – kõiki, kes tahavad tantsida suurel peo, laulda laulukaare all, marssida ühises rongkäigus, olla koos ja nautida pidu, olla osa millestki suuremast.
Kas kuraatori rollis vaatate laulu- ja tantsupidu kuidagi teise nurga alt või teise pilguga?
Kuraatorina näen, mida üks inimene on võimeline tegema, et pääseda laulu- või tantsupeole. Ma ei unusta kunagi ühte seika 2019. aasta jaanuarikuu hommikust, mil Raplas pidi toimuma tantsijate eelproov. Hommikul ärgates nägin, et paks lumi oli maha sadanud ja tuiskas. Startisin Vigalast juba enne kella seitset, teed oli vaevu näha, mistõttu sõitsin aeglaselt ning kui pöörasin Tallinn-Pärnu maanteelt Rapla peale, nägin enda taga autorivi – need olid tantsijad, teel eelproovi.
Jõudsin eelproovi toimumispaika, Rapla Kesklinna Kooli ja selle ees majandusjuhataja juba rookis lund. Sisenesin koolimajja ja peatselt hakkasid saabuma mehed ja naised – naistel huuled värvitud, kõik rahvariietes, heatujulised ja säravad. Normaalne inimene ei pista sellise ilmaga ninagi toast välja, aga nemad tulevad kohale särasilmi, sest tahavad tantsida. See hommik jääb mulle elu lõpuni meelde.
Tean seda mahtu, mida inimesed enne eelproove kogevad, trenne tehakse 2–3 korda nädalas, lisaks eelproovid, mis on valdavalt nädalavahetustel. Lisaks pingeline peonädal Tallinnas, milleks tuleb võtta puhkus. See kõik on ju hullumeelsus ning oma rahakoti peal.
Olete laulu- ja tantsupeole kuraatorina minemas teist korda, peoga seotud aga märksa kauem. Kuidas on peoks valmistumine selle aja jooksul muutunud?
Aastate jooksul on lastekollektiive vähenenud, samas täiskasvanute kollektiive on juurde tulnud. Korralduslikult poolelt on suurim muutus digimaailma osakaalu suurenemine, näiteks veebist kättesaadavad videod juhendajatele ja eelsalvestatud häälepartiid lauljatele.
Kuidas ettevalmistused XXVIII laulu- ja XXI tantsupeoks Raplamaal on kulgenud?
Raplamaa on eelproovidega lähenemas lõpusirgele. 16. veebruaril laulavad naiskoorid, 21. veebruaril poistekoorid ning 25. veebruaril valiksegakoorid.
Millised on suurimad väljakutsed laulu- ja tantsupeoks valmistumisel?
Suurim väljakutse on hoida inimesi, et nad jääksid „hingelt terveks“.
Kui palju kollektiive Raplamaalt XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo poole teel on?
Hetkeseisuga on Raplamaalt kandideerimas 89 kollektiivi: 1 rahvamuusikaansambel, 40 tantsukollektiivi, 7 võimlemisrühma, 37 koori, 3 puhkpilliorkestrit ja 1 sümfooniaorkester.
Mis on Rapla maakonna jaoks kõige rohkem „iseomane“? Aga teie enda jaoks?
Raplamaa rabab ja rokib! Rabad on meie imeline loodus, aga suurim rikkus on siin elavad andekad, loovad ja tegusad inimesed. Meid iseloomustab suurepäraselt Raplamaa tunnuslause „Kindel käeulatus“ – nii iseomane meile. Minu enda jaoks on aga kõige olulisem minu pere, minu suguvõsa, minu Eesti.
Autor: Karmen Kaukver
