Regina Mänd oma teosest: „Tee peale kaasa” sündis hubasest õhtust olles sõpradega Budapestis

„Mõnu, koosolemine ja lähedased inimesed,” nii kirjeldab noor pärimusmuusik Regina Mänd oma lugu „Tee peale kaasa”, mida kuuleb eesotaval suvel rahvamuusikapeol viiulite esituses. Uurisime Reginalt, kuidas see pala sündis ja peo kavasse jõudis ning milliste ootustega läheb ta autorina peole vastu.

Kuidas see pala sündis?

Oli 2020. aasta märtsikuu algus, läbisin vahetussemestrit Budapestis Liszti akadeemias pärismusmuusika osakonnas. Minu head sõbrad tulid mulle nädalaks külla. Enne nende tagasilendu oli meil ühel õhtul tore ja hubane istumine. Kui sõbrad olid läinud, võtsin selle soojust ja mõnu täis tunde pealt viiuli kätte ning hakkasin midagi keeltel mängima. Valmis üks viisike, aga see paariks aastaks ilma kindla vormita sahtlisse. Aasta hiljem oli mul võimalus mängida Sabatantsul, traditsioonilise tantsu festivalil. Tahtsin esitada ka mõnd oma lugu, sest minu enda palad on sageli sellised, mille järgi saab eesti või skandinaavia pärimustantsu tantsida. Kava kokku pannes meenus mulle seesama Budapestis tekkinud viis ning nii ma ta uuesti kätte võtsin ja lõpliku kuju andsin. 

Kuidas see pala kavasse jõudis?

Kuna olen seekordsel rahvamuusikapeol viiulite liigijuht, koostasin ise kava. „Tee peale kaasa” oli viimane, mille sinna lisasin, teised lood olid juba paigas. Kuna teised teosed on kaks või neli neljandikku taktimõõdus, otsisin midagi, mis oleks kolm neljandikku. Vaatasin tänapäevaste viiulimängijate labajala valsse, sest kriteeriumites oli etteantud, et üks lugu peab olema uus. Vaatasin-kaalusin ühte- ja teistpidi, aga lõpuks tundus mulle, et helistiku, tonaalsuse ja ka iseloomu mõttes sobiks kõige paremini just see minu lugu.

Millised on teie ootused-lootused ja tunded seoses sellega, et teie kirjutatud pala tuleb esitamisele rahvamuusikapeol?

Tegelikult olen praegu mõelnud palju korralduslikule poolele ja ettevalmistustele poolele – kuidas oleks noortel lugu kõige parem õppida, kas kõik on ikka meeldiv ja jõukohane. Lõpptulemusele, peol oma loo kuulmiseni pole veel eriti mõelda jõudnudki. Salvestasin hiljuti loo koos oma seitsme õpilasega õppematerjalide jaoks. Juba siis tekkis mõnus viiuli susamine. Ma kujutan ette, et kui seda mängivad peol üheskoos umbes sada viiulit, võiks see olla selline mõnus suur ja sumisev poogendajate pilv. Loodan, et seda mõnutunnet, mida ma looga taotlesin, tajuvad ka teised mängijad.

Autor: Lisl H. Mikko