Saame tuttavaks: Jaanika Kuusik
Kunstiline toimkond:
Mudilaskooride liigijuht Jaanika Kuusik
Dirigendid Ilona Muhel, Raili Kaibald, Vilve Maide
Mudilaskooride kava:
Mari Amor / Artur Adson „Esä taivan” (laulupeoks kohandatud seade)
Mart Saar, Rõngu kihelkonna rahvalaulude põhjal „Kui mina laulan” (laulupeoks kohandatud seade)
Tõnis Kõrvits / Priit Aimla „Aja tee on konarlik” (uus seade)
Kaarel Kuusk, rahvaviis Kihelkonnalt / tekst laulumängudest Kihelkonna, Valjala ja Saarde kihelkonnast „Vargamäng” (laulupeoks kohandatud seade)
Piret Rips-Laul / Leelo Tungal „Siin ta on, see minu kodu” (uus seade)
Tere, Jaanika Kuusik! Kirjeldage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Meie peres on muusikal olnud alati väga oluline roll: on mängitud pilli ja lauldud. Kohe meenub mulle pilt lapsepõlvekodust, kus vanaisa istub tamme all, mängib karmoškat ja laulab. Mulle meeldis teda kuulata!
Alustasin vanemate initsiatiivil 11-aastaselt õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis. Tänu tolleaegsele õppealajuhatajale Reet Ratasseppale sai hiljem minu erialaks koorijuhtimine. Olen talle suunamise eest äärmiselt tänulik ja pole kunagi oma erialavalikut kahetsenud! Hiljem jätkusid minu õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Hetkel juhatan Stockholmi Eesti mudilaskoori ning laulan Rootsi Raadiokooris. Samuti olen hääleseade õpetaja, laulan ansamblis Vox Clamantis ning koosluses Duo ObSolute. Muidugi tegelen ka laulupeoga! Lisaks liigijuhi tööle laulsin näiteks sisse lapsliikide häälepartiid. Olen õnnelik inimene: saan teha tööd, mida armastan, mis pakub mulle väljakutseid ja elamusi. Koorijuhi tööd tehes küll kunagi igav ei hakka!
Mis teid täna teie töös inspireerib?
Mind inspireerivad kõige enam särasilmsed lauljad, kellel on huvi areneda ja minuga erinevaid asju proovida. Lisaks annab jõudu ja energiat, kui tunned, et proovides tehtu tulemusel sünnib kontserdil koos lauljatega midagi ilusat. Mind inspireerivad ka minu kolleegid, kellelt on alati midagi õppida.
Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo mudilaskooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Laulupidu „Iseoma” jutustab, kui oluline on väärtustada oma keelt ja kultuuri, ning näitab, kui rikas see on. Me saame mõtestada, kust me tuleme ja kus on meie juured. Seetõttu kannab mudilaskooride kava järgmisi märksõnu: üksteisest hoolimine ja teistega arvestamine, looduse austamine, vanade traditsioonide väärtustamine, sõprus, kodu ja ilus eesti keel.
Kuidas suhtestub mudilaskooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?
Mudilaskooride kavas on kaks murdekeelset laulu: Mari Amor/ Artur Adson „Esä taivan” Võrumaalt ja Mart Saar „Kui mina laulan” Tartumaalt. Võro keel on eesti kirjakeelest kõige kaugem ja vanem murdekeel, mistõttu vajab sellest arusaamine ja laulmine rohkem aega ja harjutamist, kuid usun, et see rikastab ja väärtustab meie teadmisi.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Mudilaskooride repertuaaris on viis laulu ja kava kokku pannes pidasime oluliseks, et laulud oleksid lastele eakohased ja pakuksid rõõmu! Lisaks, et nende kaudu oleks võimalik arendada laulja vokaalseid oskusi, teadvustada kaunist kõlakultuuri ning arendada puhast a cappella, kui ka saatega kahehäälsust ja noodistlugemise oskust.. Kuna olen ise laulja ja häälepedagoog, siis pean oluliseks juba varasest east suunata laste vokaalseid oskusi ja teadmisi, et hääl kõlaks loomuliku ja vabana.
Kindlasti pakub laulude õppimine ulatuste ja keeleliste nüansside poolest väljakutseid, kuid loodan ja usun, et midagi ületamatut pole. See on lauljale heaks hüppelauaks liikumaks hiljem lastekoori.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?
Olen laulupeo dirigendipuldis üles astunud kolmel korral. Kindlasti kõige erilisem on nendest esimene kord, kui tunned, et süda tahab rinnust välja hüpata, samas tunned suurt tänu- ja rõõmutunnet. Arvan, et mudilaskooride liik on poistekoori kõrval üks keerulisemaid, mida laulukaare all hallata. Lauljaid on palju ning köitvaid tegureid, mis lapse tähelepanu laulmise ajal tõmbavad, on rohkesti. Seetõttu on dirigendi roll ja lastega kontakti saamine juba eelproovides väga oluline. Kui seisad aga juba laulupeo dirigendipuldis ja näed tuhandeid särasilmseid lapsi, siis selle kogemine on ikka lahe tunne.
Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?
Laulupeo traditsioon on tugev: meil on lauljaid ja jätkub publikut. Samas selleks, et kultuur oleks jätkusuutlik, vajab see aktiivseid eestvedajaid ja koorijuhte. Oluline on mitte unustada, et laulupidu ei ole isetekkeline – selleks näevad väga paljud inimesed ühiselt palju vaeva ning südames loodan, et kõrvalolijad märkavad ja väärtustavad seda.
Autor: Katriin Saa