Saame tuttavaks: kannelde liigijuht Kadri Lepasson

Enamasti kõlab rahvamuusika ikka oma koduköögis ja külapeol ning ma arvan, et see hoiab rahvamuusikat elujõulisena, sõnab kannelde liigijuht Kadri Lepasson. Rääkisime Lepassoniga lähemalt saabuva rahvamuusikapeo kannelde repertuaarist ning millised on tema kui liigijuhi mõtted ja soovid enne suurt pidu.

Tere, Kadri! Kirjeldage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?

Muusikani jõudsin juba lapsepõlves ja, nagu ilmselt paljud teisedki, veidi juhuslikult. Esimeses klassis alustas mu pinginaaber muusikakoolis klaveriõpinguid ja mulle tundus, et pilli õppimine võiks olla tore asi, mida teha. Siiski ei pandud mind siis kohe muusikakooli, arvates, et ehk see oli hetkeline tuju. Kui mu ema paar aastat hiljem ajalehest kuulutust luges, mis muusikakooli katsetele kutsus ja minu käest küsis, kas tahan endiselt minna, siis vastasin kohe jaa ja nii mu muusikaõpingud algasid.

Mis teid täna teie töös inspireerib?

Praegu töötan ma peaasjalikult keskkoolinoortega ja see on väga huvitav iga. Nad on innustunud, uudishimulikud ja tehniliselt juba väga heal tasemel, oskavad analüüsida ja hakkab välja kujunema oma isiklik muusikatunnetus. Koostöö selliste noortega on mulle väga-väga inspireeriv. Liigijuhi töös inspireerib mind peaasjalikult see rõõm, mida ma näen peo protsessis osalejate silmis.

Kuidas suhestub rahvamuusikapeo kannelde repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

Rahvamuusikas ongi kõik iseoma! Mängime iseoma armastatud pille – eri tüüpi kandleid, mille on valmistanud meie oma meistrid. Lood, mis kõlavad, on arhiivi varasalvest, praeguse aja mängijate lemmiklood või lausa omalooming.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate liigijuhina kaasa seekordsele peole?

Seekordsele peole lähen kannelde liigijuhina vastu teist korda. Eelmisest korrast jäi kõige rohkem südamesse see, kui suure innu ja pühendumusega kollektiivid ja üksikmängijad peoks valmistuvad. Ja selle pühendumuse vilju saime kõik peol nautida. Seekordsele peole lähen vastu kindla veendumusega, et tuleb taas üks imeilus rahvamuusikakontsert. Meil on head mängijad ja kuldaväärt juhendajad, kes kõik annavad oma parima peo õnnestumiseks.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Kannelde liik on eripärane selle poolest, et siin on koos kõik erinevad kandled, mida Eestis mängitakse, nii kromaatilised kandled ning rahvapärastest kanneldest väikekandled kui ka küla- ja rahvakandled ning päkarauakandled. See seab esimese väljakutse tegelikult liigijuhile ja seadjatele, et panna need erineva ulatusega ja erinevates helistikes pillid koos mängima nii, et kõigil oleks neid lugusid huvitav mängida ja tulemus kõlaks hästi.

Foto: Helin Pihlap

Repertuaaris on seekord põhirõhk küla- ja rahvakandlelugudel – neljast peol kõlavast loost on lausa kolm just nende pillide lugude varamust. Püüan alati leida sellised lood, mis avardaks mängija senist repertuaari ning pakuks ka väikest tehnilist väljakutset ning otseloomulikult on kõige olulisem see, et lugude valik kõnetaks nii mängijaid kui kuulajaid.

Kuidas mõjutab laulu- ja tantsupidu rahvamuusika arengut?

Ma arvan, et otseselt see rahvamuusika arengut ei mõjutagi. Rahvamuusika viljelemine on rohujuuretasandi ja sisemise vajaduse asi, mis ei vaja ilmtingimata suuri pidusid ja rohket publikut. Enamasti kõlab see ikka oma koduköögis ja külapeol ning ma arvan, et see hoiab rahvamuusikat elujõulisena. Samas on rahvamuusikapidu valdkonna inimestele oluline kokkusaamise koht ja võimalus näidata, kui rikas ja mitmekesine on meie praegune rahvamuusikamaastik.

Autor: Karmen Kikas