Saame tuttavaks: karmoška liigijuht Evelin Leima
Karmoškade kava:
Piret Aus Anniaru reinlender, seade Piret Aus, solist Piret Aus
Kirmask! (Setomaa), seade Tuule Pihlap
Jalmar Vabarna Karmoškale, seade Arno Tamm
Kui lapsena lustilla luhal (rahvalik), seade Evelin Leima
Tere, Evelin Leima! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud muusikani.
Väiksena koduõuel kuuldud vanaisa lõõtsamäng ning muusikalised kohtumised vanade ja noortega Setomaast Itaaliani, Tallinnast Siberini on minu muusika teekonna alustaladeks. Olen lõpetanud Värska Muusikakooli akordioni erialal. Nüüd tunnen, et minu ülesanne on teha kummardus vanadele pillimeestele ja uutele teenäitajatele.
Mis teid inspireerib teie töös?
Minu inspiratsiooniallikaks on pillimängust tulenevad rõõmsad pilgud ja soe tunne hinges. See, kui näen, et nõnda paljud hoolivad rahvamuusikast, pillimängu jätkumisest ja põlvest põlve edasikandmisest ja on valmis selle nimel ka pingutama. Mind inspireerib ka end ümbritseva tajumine läbi muusika. Nagu mitmetel laulupidudel kõlanud loodki – need ei ole peas ju ainult peo lähenedes, vaid omal moel saadavad meid tegelikult igapäevaselt.
Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo karmoškade repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Mina mõtestan seda nii, et me ise ehitame siin Eestimaal oma kultuuri sisu ehk seda, kes me oleme ja mida loome. Me ise oleme need lood enesele omaks mänginud. Mõni rahvalik repertuaaris olev lugu on väga vana, ammustel aegadel meie maal mängitud – seepärast see ongi meie oma. Mõne tänapäevase loo puhul on näiteks teose autor meile armas ja seetõttu on lugu ka osake meist, iseoma.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate liigijuhina kaasa seekordsele peole?
Varem olen olnud laulupeol laulja rollis, rahvamuusikapeo meeskonnas ei ole ma varem olnud. Võtan endaga peole kaasa teadmise, et laulu- ja tantsupeo ning rahvamuusikapeo liikumine on hindamatu ühisosa meie rahva loost ning teist sellist polegi. Pingutame, töötame, unistame selle nimel.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid repertuaar teie hinnangul osalejatele esitab?
Kaks seatud lugu on pisut keerukamad ja vajavad rohkem harjutamist. Valisin need repertuaari seetõttu, et rõõm tekiks läbi harjutamise – peame pingutama, et rahvamuusika kultuuri edasi kanda. Eesmärk on muidugi mõnusalt koos mängida, aga väike keerulisem moment peab elus ka olema. Ülejäänud kaks lugu on lihtsamad, ühtsustunnet tekitavad ja tuntumad.
Mõned meloodia ja harmoonia liikumised tahavad kindlasti harjumist ning sõrmekäigud sisse mängimist ja meelde jätmist. Sellise väikese pilli puhul nagu karmoška, saab rahvamuusikapeol osaleja aimu, kui lihtne ja armas, aga samas ühtaegu tehniline võib see pisike klaviatuur olla.
Kuidas mõjutab selline laulu- ja tantsupeol osalemine rahvamuusika arengut?
Sellise pika traditsiooniga peol osalemine süvendab meie noorema ja vanema generatsiooni tegutsemist ühise eesmärgi nimel. See kasvatab ühtlasi ka rahvamuusikast hoolivat kogukonda ja valdkonna olulisust. Laul, tants ja rahvamuusika käivad käsikäes, ei ole ühte ilma teiseta – tantsida on keeruline ilma muusikata ning laulud peegeldavad meie aega, ühiskonda ja niisamuti ka lood, mida mängitakse pillil.
On väga äge, et karmoška liik on rahvamuusikapeol esindatud. Karmoška – heas mõttes viirus või hullus – on Eestis juba aastaid ning meil on väga palju mängijaid ja huvilisi. See teeb rõõmu.
Autor: Lisl H. Mikko