Saame tuttavaks: Keskpõranda liigijuht Kalev Järvela

Kesk-Eestit ühendava Keskpõranda liigijuht Kalev Järvela leiab, et peo pealkiri „Iseoma“ sobib hästi iseloomustamaks nii inimese enda sisemist maailma kui ka geograafilist ruumi, milles ta end kindlalt tunneb. Intervjuus „Iseoma Sõnumitele“ kinnitas ta, et igal juhul on tegemist päevakajalise teemaga, sest kiires elutempos kipuvad inimesed end ära kaotama.

Kuidas Te tantsuni jõudsite ja mis inspireerib tänases töös?

Tantsuni jõudsin alles keskkoolis, 10. klassis. Toonane rahvakunstiansambel „Leigarid“ otsis uusi tantsijaid. Läksin ajalehekuulutuse peale kohale ja hakkasin tantsima.

Ma õppisin Tallinna 32. Keskkoolis, see oli teatrikallakuga kool ja tegelikult tahtsin saada hoopis näitlejaks. Sel aastal aga, kui ma kooli lõpetasin, lavakas vastuvõttu polnud ja siis proovisin astuda tollaaegsesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti tantsujuhtimise erialale. Sisse ei saanud ning seda eesti keele eksami pärast. Tantsujuhtide õpetajaks oli seal sel ajal legendaarne Mait Agu, kes ütles mulle väga teravalt: „Eriala tegite viiele, aga…“ – järgnes trükimusta mittekannatav väljendus minu eesti keele eksami soorituse kohta. Mul tekkis sellest nii suur trots, et matsin lavakooli mõtted maha ja otsustasin nui neljaks tantsuõppesse sisse saada. Tahtsin nii väga Agule näidata, et ma saan sellega hakkama. Kolmandal katsel õnnestus!

Tänases töös inspireerivad mind kõige rohkem inimesed, kellega ma töötan. Neilt saan ma energia. Väga motiveerib ka see, kui näed uue põlvkonna pealekasvu. Ja noori tuleb! Ka mehi – viimasel ajal jälle rohkem kui varem. See tähendab, et mehi tuleb tantsima. Tantsuõpetajad on meesterahvaste seas kahjuks jälle vähemaks jäänud. See võib olla puhtalt majanduslik kaalutlus.

Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine Teie meelest peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

Paljud ehk ei teagi, et tegu on kolmanda piirkonnapõhise peoga tantsupidude ajaloos. Huvitaval kombel on need toimunud ka kindla tsükliga. Eelmine piirkondadeks jagatud liikidega tantsupidu toimus 31 aastat tagasi ehk 1994. aastal, siis oli peo pealavastajaks Mait Agu. Enne seda veel 31 aastat tagasi oli tantsupeo kava samuti piirkonnapõhine. Kui nüüd ajalugu korduma jääb, saame juba paika panna järgmise piirkondlike liikidega tantsupeo toimumisaja. 

„Iseoma“ seostub piirkondadega väga hästi ja seda annab panna väga laia konteksti. Ma võin tunda ennast vaba ja rahulikuna mingis kindlas geograafilises punktis, kasvõi lihtsalt ühes ruumis ja see ongi siis minu iseoma. Aga tegelikult on veel olulisem see, kuidas me saame hingeliselt olla iseenda iseomas. See on tänapäeval väga aktuaalne – kuidas leida sisemine rahu ja enda tunnetus. Me ju rööprähkleme kogu aeg ja unustame selle sees päris ära, kes me ise tegelikult oleme. Ja kust me pärit oleme. Siit on hea jõuda jälle geograafilise iseoma juurde, mida tänavune tantsupidu näidata soovib. 

Kuidas arendab Keskpõranda liigi osalejaid ja milliseid väljakutseid see pakub? 

Arendab ehk tehnilist oskust. Meil on kaks täiesti erinevat tantsu. Üks polka peal ja suhteliselt kiire, teine labajala. Sellesse teise tantsu, mille autor ma ise ka olen, suutsin sisse põimida väga palju erinevaid põhisamme, mõnda sammu ainult kaks takti. Lugu ei lähe ühe sammustikuga algusest lõpuni ja tantsijad õpivad seeläbi eri samme eraldama. Lisaks õpetab tantsijat ka ruumis orienteeruma, sest tantsus on momente, kus me tekitame kaootilise nii-öelda browni-liikumise ja see peab õigel hetkel korrastuma. 

Polka on aga väga tormakas, kiire tempo peal tuleb ära teha peened tehnilised nüansid. Ja mis on ikka ja alati hea tantsusoorituse tunnus – tuleb teha nii, et see mõjuks vabalt ning pingutamata. See on alati tantsijale väljakutse. Mina olen meie liigi tantsurühmadega väga rahul, nad on teinud kõvasti tööd. Eriti torkas see silma pärast teist ülevaatust, võrreldes esimese ettetantsimisega oli näha väga suurt arengut. Muidugi, palju tööd on veel ees, aga lähme väljakule kindla tundega.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma“?

Ma ei tooks välja ühtegi konkreetset mälestust. Ma laiendaks selle epohhi peale ja tõstaksin esile Mait Agu ajastu. Tema rajas tantsupidudesse justkui uue suure oksaharu ja avas uued suunad. Mul on kohutavalt kahju, et Maidu hiilgeaegadel 1990ndatel aastatel oli tantsupidudel nii vähe publikut. Mõned etendused läksid pooltühjadele tribüünidele. Maidu tantsupeod olid etendused selle sõna kõige tõelisemas tähenduses. Oma süžeega ning kogu kava läbiva joonega, kogu peol toimuv oli selle läbiva joone teenistuses. Väga kurb, et sellest ei saanud osa rohkem inimesi. Mina kannan Mait Agu aega endaga kaasas, mida ma meenutan ja mille kogemuse najal ma oma alal tegutsen.

Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada oma 100. juubelit?

Jaa, 100. saame kindlasti, selles pole küsimust. Tantsupeo traditsioon pole aga tugev iseenesest, seda jõudu tuleb kogu aeg toita. Kui jätad puu kastmata, siis ta vilja ei kanna. Tantsupeod ja ka laulupeod on mingis mõttes võrreldavad igiliikuri või isepöörleva rattaga – tänu laulu- ja tantsupidudele tekib rühmi, kes tahavad sinna pääseda. Kuna rühmi on palju, peame korraldama laulu- ja tantsupidusid. Kui nüüd rühmi jääks vähemaks, hakkaks tekkima probleeme pidude korraldamisega. Lisaks on ülioluline ka publiku huvi püsimine, sest etendus või esinemine vajab pealtvaatajaid. Ma kardan, et kui ainult iseendale teha, siis traditsioon püsima ei jää, või kui, siis ainult mingi aja.

Nii et sajanda peo saame veel küll ära teha, kuid mõtlema peab ka kaugema aja taha ja puud kastma.

Autor: Kristi Kool