Saame tuttavaks: naiskooride liigijuht Külli Kiivet
Kunstiline toimkond:
Naiskooride liigijuht Külli Kiivet
Dirigendid Andrus Siimon, Elen Ilves ja Ode Pürg
Naiskooride kava:
Urmas Sisask / tekst katoliku palveraamatu järgi Heliseb väljadel
Riivo Jõgi, rahvalaul Räpina kihelkonnast Näio hääl (laulupeoks kohandatud seade)
Karin Tuul / Veiko Tubin Vaata ja sa näed (laulupeoks kohandatud seade)
Kadri Voorand / Kristiina Ehin Sina oled kullatera (uus teos)
Tere, Külli Kiivet! Kirjeldage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Muusika on olnud minu elu loomulik osa. Laulsin ma juba enne, kui korralikult rääkima hakkasin ja kui sain omale klaveri, siis klimberdasin seda igal vabal hetkel. Elul olid aga omad keerdkäigud ja muusikakool jäi mul Türil kahjuks lõpetamata. Pärast gümnaasiumi lõppu läksin aga ikkagi õppima muusikat ja täna töötan igapäevaselt koorijuhi ja hääleseade õpetajana.
Muusika on alati olnud sõbrana mu kõrval, aidanud kurvematel momentidel ja lohutanud ning tõstnud jalad maast lahti, kui on rõõmus aeg. Ja tänu muusikale olen leidnud endale palju häid sõpru ja kaasteelisi – selle eest olen väga tänulik.
Mis teid täna teie töös inspireerib?
Mind inspireerivad inimesed ja mulle meeldib mu töö juures just see, et ma kohtun paljude erinevate inimestega. Olen osake nende muusikalistes avastustes, näen nende arengut, õnnestumisi ja saan olla sellel õppimise teekonnal neile julgustajaks. Kuna ma põhiliselt töötan noortega ja hingelt noortega, siis hoiab see ka mind ennast värskena ja uudishimulikuna. Minu koorid on nagu minu väikesed laboratooriumid, kus saan katsetada oma ideid hääleseade vallas ja mulle väga meeldib tegeleda koori kõla küsimustega. Lisaks inspireerib mind see, kui dirigendi ja koori vahel tekib eriline side ja lauljatel silmad säravad, nad on hetkes kohal ja sünnib muusika.
Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo naiskooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Minu jaoks on naiselik vägi ja emadus ühed suured müsteeriumid, mida me õpime tundma elu jooksul. Mõnel naisel on instinktid tugevamad ja need ürgsed tunded käivituvad tema sees loomulikumalt, mõnel tuleb sellel teekonnal palju õppida. Peame aru saama, mida me ise teha saame ja mis on meile omane. Kui seda teekonda saadab helgus ja positiivsus, siis on elu õppetunde ka lihtsam kanda.
Naiskoori repertuaari üks põhilisi eesmärke oli, et see oleks helge, et nende laulude sõnumid lennutaksid meid kergemini läbi elu, väärtustaksid, annaksid jõudu. Seda julgustust on vaja igal naisel, emal ja tütrel, kes neid laule neidude- ja naiskooris laulab. Ja laulev naine on ilus, elus ja särav, igaüks isemoodi. „Loo ja laula läbi elu…“ – selline fraas kõlab naiskooride kavas ja see ongi meie naiselik „iseoma“.
Kuidas suhtestub naiskooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?
Naiskooride kavas on Räpina rahvalaul „Näio hääl“, mille on naishäältele seadnud mitmekülgne muusik Riivo Jõgi. Seda teksti annab neil, kes murdekeelt igapäevaselt oma kultuuriruumis ei kasuta, ikka pureda, aga selle töö vili on see, et väärtustame oma põnevaid erisusi siin väikesel Eestimaal ja teeme kummarduse neile, kes seda keelt oma kodudes räägivad. Eestimaa on rikas ja põnev ning me kõik saame sellest tänu laulupeole osa.
Nii seade autor Riivo Jõgi kui ka koorijuht Elen Ilves, kes seda laulu laulupeol juhatab, on mõlemad Räpina kandist pärit. Nende mõlema sees on palju särtsu, keelekasutuses on neil teistsuguseid intonatsioone, kui näiteks minul kesk-Eesti tüdrukuna. Neid väikseid nüansse märkamegi siis, kui nende teemade peale rohkem mõtleme, neist kõneleme, seda muusikat laulame.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Loodan, et naiskoori kavas on paindlikkust ja nende laulude õppimisel on vaheetappe, kus saab muusikat ja kooslaulmist nautida ning siis minna sealt sammukestega edasi, et saada laulud veelgi kõlavamaks, puhtamaks ja sisukamaks. Lauludes on kohti, millega peab tehniliselt teadlikumalt tegelema, et partiid saaks kindlalt selgeks, aga on ka vokaalset laulurõõmu, mille saab dirigent kätte kohe algetapist. Eraldi aeg kulub kindlasti kokkulaulmisele ja nagu minu hea kolleeg Raul Talmar on öelnud: „Hea koor on see, kes on palju tunde koos laulnud.“ Ehk iga kooriproov on väärtuslik ja mida rohkem on lauljaid igas proovis kohal, seda kiiremini ka koor kokku kõlama hakkab.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?
Esmalt suur lugupidamine kõigile minu varasematele liigijuhtidele – Triin Koch, Raul Talmar, Aarne Saluveer – olen väga tänulik nende laulupeo kogemuste eest! Olles nüüd ise naiskooride liigijuht, saan aru, kui suurt osa nende tööst me liigidirigendina üldse ei näinud ega hoomanud. Meie kunstilise meeskonna töös on väga suur roll peadirigendil ja minul on suur rõõm olla juba teist korda Heli Jürgensoni meeskonnas, kes on südamega selle suure protsessi juures. Me kõik tunneme tema emalikku soojust, kaasamõtlemist ja hoolimist kõigist laulupeolistest.
Enda ühe eredaima laulupeo hetkena toon välja teose „Kergotamine“. 2019. aasta juubelilaulupeol juhatasin ma naiskooride ees „Kergotamist“ ja sellel päeval oli ka minu ümmargune sünnipäev. See tunne oli kirjeldamatu – „Kergotamine“ haaras kaasa kogu lauluväljaku, rahvas laulis ja tantsis kaasa, seejärel laulis kogu ühendkoor mulle sünnipäevalaulu ja siis läks „Kergotamine“ veel kordamisele ka. Ja kõige selle keskel seisin mina – õnnelikuna, pisarad silmis. Milline unustamatu hetk! Kui tulin puldist alla, sain perelt kallistused ja sülle oma sellel hetkel aastase tütrekese, kes oli kogu eelproovide maratoni aja emmet igatsenud ja nüüd lõpuks oli ka tema osake sellest suurest imest, mis on laulupeo tunne.
Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?
See on raske küsimus ja sellele ei ole hetkel ka rõõmsat vastust, aga on lootust. Meil on probleeme koorijuhtide järelkasvuga, meil ei väärtustata ühiskonnas piisavalt koorijuhi elukutset, meil on kultuurisektoris vähe raha ja töötasud ei ole alati õiglased. Meil ei ole kõigis piirkondades piisavalt koorijuhte, meie muusikaharidus lasteaedades on lagunemas ja meie koorijuhtide seas on väsimust ja ülekoormust… Selleks, et asjad paremaks läheksid, peame enda eest rohkem seisma ja koorijuhtidena ka rohkem kokku hoidma. Praegu on meie vastutada, et laulupeo liikumine elus püsiks, praegu oleme meie need, kes on selle edasikandjad ja me peame andma selle väärtusliku aarde üle järgmisele põlvkonnale. Kui koorijuhil silm särab, siis on tal ka lauljaid, kellega proove teha, on kontserte, mida juhatada ja on jõudu, et enda eest seista. Ja ainult nii püsib ka laulupeo traditsioon. Hoidkem oma koorijuhte, nad on kullaterad!
Autor: Karmen Kikas
