Saame tuttavaks: Lääneranniku liigijuht Rauno Zubko
Tere, Rauno Zubko! Rääkige palun, kuidas jõudsite tantsuni ja mis teid tänases töös inspireerib.
Tantsuni jõudsin juba varases eas. Ema märkas minus artistlikkust ja huvi tantsu vastu ning viis mind kohalikku rahvatantsutrenni. Hiiumaal oli sel ajal see praktiliselt ainus võimalus, mille eest olen tagantjärele väga tänulik. Minu teekond sai alguse Helgi Taelma rühmast Killuke.
Ema töötas tol ajal kahes vahetuses – päeval ja õhtuti. Kui ema oli öötööl, jäi minu magama kupatamine vanema venna ülesandeks, kes selles üldiselt väga usin oli. Kuid mõnikord, kui vend ise juba magas, hiilisin salaja elutuppa, et telekat vaadata või mänge mängida. Ühel hilisõhtul, kui olin taas teleka käima pannud, sattusin ETV saatele, kus vanameister Ants Tael õpetas seenioridele peotantse. Jäin seda vaatama, õppisin samme ja harjutasin. Kui ema varahommikul koju jõudis, palusin teda tantsule – tantsisime koos valssi, rumba ruutu ja ka mõned erksamad ladina sammud. Minule on kõige meeldejäävam hiilimise osa, kuid emal on eredalt meeles meie paaristants. Nii see kõik algas.
Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?
Eesti on küll väike oma pindala poolest, kuid hingelt ja kultuurilt tohutult suur. Meie rikkuseks on, et igal piirkonnal on oma lugu ja eripära, mida näidata. Tantsupeo lavastusse jõuavad vaid väikesed killud sellest rikkast pärandist ja identiteedist, mille oleme esivanematelt pärinud ning mille hoidmine on nüüd meie vastutus.
Kui alustasin Lääneranniku lavastuse loomist, arvasin, et tunnen oma kodukandi tavasid, tantse ja muusikat põhjalikult. Tegelikult süvitsi minnes oli nii palju uut avastamist ja see protsess oli väga hingekosutav. See inspireeris mind nii, et loodud sai päris mitu lavastusplaani, millest esikohale jäi praegune.
Kuidas arendab Lääneranniku repertuaar osalejaid ja milliseid väljakutseid see pakub?
Püüdsin repertuaari luues lisada piisavalt keerukust, et see vajaks õppimist ja harjutamist ning arendaks tantsija oskusi. Samas soovisime tuua sisse ka mängulisust ja krutskeid, mis on meie kandi inimeste loomusele omased.
Näiteks tants „Lääneotsa valsid“ koosneb kolmest erinevast osast: Saarlaste „Mustjalamadal“ nõuab kehakooli arendamist väärikaks esituseks; Hiidlaste „Hiiuvalsis“ on kurikuulus tõste, mis vajab partneritunnetust ja laitmatut koostööd; Läänemaa „Kasari laudpõranda“ osa aga eeldab rühma ühist koostoimimist. Lisaks tantsivad segarühmade naised seekord „Lambapesu mängu“ koos lasterühmadega. Tavaliselt on esile tõstetud isade ja poegade suhted, kuid mina tahtsin lavastuses näidata ema ja lapse kooskasvamist. Rannikurahvale oli tavaks see, et mehed olid pikalt merel ja laste kasvatamine jäi peamiselt pereemade ülesandeks. Meie lavastuses tulevad kohe ka isad koju – ja toovad kaasa väikese üllatuse!
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma“?
Olen tantsupidudega koos kasvanud. Esimest korda osalesin tantsijana 1997. aasta noortepeol, kuid minu esimene mälestus tantsupeost pärineb 1994. aastast, mida vaatasin ekraani vahendusel. See oli samuti piirkondade pidu, kuid suguvõsakokkutuleku asemel sõideti Linda ja Kalevi pulma. Sama piirkonda lavastas toona samuti Hiiumaalt pärit tantsujuht Helle-Mare Kõmmus. Tänavune pidu loob minu jaoks ilusa kaare – üles kasvamisest kuni tänaseni.
Iga pidu, kus olen osalenud tantsija, juhendaja, assistendi või liigijuhina, on andnud mulle oskuse, tunnetuse ja lugupidamise tantsupeo pärandi vastu. Helle-Mare tolleaegsele lavastusele teeme ka nüüd suvel südamliku tagasivaate ja kummarduse.
Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada oma 100. juubelit?
Kui suudame hoida ja väärtustada inimesi, kes seda traditsiooni kanda võtavad, jääb see püsima. Tõusud ja mõõnad on loomulikud, kuid oluline on, et inimesed traditsiooni sees tunneksid end väärtuslikena ja hoituna. Endise Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhataja Aet Maatee on öelnud Ojako loomelaagris, kus laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad traditsiooniliselt aasta alguses kokku saavad, et nende kokkutulemiste eesmärk on täita pidude toimkondade „tassid”. Nii saavad nemad edasi minna juhendajate, tantsijate ja lauljate juurde nende tasse täitma. Tühjast tassist pole midagi võtta ega anda. Seega täidame üksteise tasse, et meil kõigil oleks jõudu teha seda, mida südames tähtsaks peame – hoida ja kanda edasi eesti kultuuri.
Kunstiline toimkond:
Liigijuht Rauno Zubko
Assistendid Malle Õiglas ja Virge Varilepp
Lääneranniku piirkonna kava:
LAMBAPESU MÄNG (tantsivad segarühma naised, laste- ja noorterühmad)
Tantsu autor Roosmarii Sarapuu
Muusika Puuluup „Lambad ei joo“
LÄÄNEOTSA VALSID (tantsivad sega- ja noorterühmad ning 7.-9. klassi segarühmad)
Tantsu autor Rauno Zubko
Rahvamuusika „Mustjala madal“, „Hiiu valss“ ja „Kasari laudpõrand”/seade Erko Niit
TÕRRETANTS (tantsivad segarühmade mehed)
Tantsu autor Rauno Zubko
Muusika katkendid loost “Pihti polka”/seade Ro:toro
HÕISSASSA (tantsivad lasterühmad)
Tantsu autor Helena-Mariana Reimann
Rahvamuusika/seade Kaido Suss, Kadri Hunt, Andre Maaker
Autor: Greta Perolainen
