Saame tuttavaks: Kagukandi liigijuht Maire Udras
Kunstiline toimkond:
Liigijuht Maire Udras
Assistent Kadri Mähar
Kagukandi piirkonna kava:
HAANI MIIS (tantsivad sega-, laste- ja pererühmad)
Tantsu autor Maire Udras
Rahvamuusika, Kelly Veinberg „Aprilli reilender“/seade Andre Maaker, Lauri Õunapuu, Leik
KAGUKANDI KLAAR (tantsivad sega-, laste- ja pererühmad)
Tantsu seade autor Maire Udras
Rahvamuusika „Nellätands“, „Vannamoodu setokõne“, „Kadrel e. vastatside tants“, „Katsematants“, „Kolmõgeski kaarassim“, „Kolmõkeski krakujak“/seade Maire Udras, Henrik Hinrikus
HÕISSASSA (tantsivad lasterühmad)
Tantsu autor Helena-Mariana Reimann
Rahvamuusika/seade Kaido Suss, Kadri Hunt, Andre Maaker
Tere, Maire Udras! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid täna teie töös inspireerib?
Enne tantsu juurde jõudmist tegelesin ma tegelikult aastaid korvpalliga, aga ühel hetkel keelati see mul vigastuse tõttu ära ning siis avastasin enda jaoks tantsimise. Minu päris esimene kokkupuude rahvatantsuga oli 70. aastate keskpaigas Helju Jäägeri käe all, kuid tõsisemalt hakkasin sellega tegelema kõrgkooli ajal, kui alustasin tantsimist tantsuansamblis Kuljus. Need viis üliõpilasaastat olid täis järjekindlat arengut, imelisi reise, tantsupidusid ja esinemisi. Rahvatants hoidis tasakaalus kõik selle, mida tekitas õppimine tehnilisel inseneri erialal.
Peale kõrgkooli olengi aastaid tegutsenud mitmel rindel. Esialgu lõin Võrus estraadirühma ning hakkasin juhendama rahvatantsurühma Viire ning hiljem lõin Võru tantsukooli, kus aastaid õppis üle 100 tantsija. Kuna mul on tantsimise kõrval alati olnud ka päevatöö, muutus ühel hetkel koormus liiga suureks ning otsustasin järele anda tantsukooli juhtimise arvelt. Täna on minu põhitöö müügi- ja kliendisuhete juhina soojusettevõttes ning selle kõrvale olen mahutanud ka aktiivse tantsualase tegevuse.
Inspiratsiooni ammutan ma heast muusikast, loodusest, inimestest, armastusest ja enda kodukohast. Vanaemaks saamine on pannud mind eriliselt prioriteete paika panema, just selles mõttes, et tahaks veel elus üht-teist ette võtta, mis seni on tahaplaanile jäänud. Mind saadab teadmine, et elu on antud elamiseks ja soovin seda teha täiel rinnal.
Tantsupidu „Iseoma” saab olema eriline selle poolest, et on piirkonnapõhine. Kuidas selline lähenemine seostub peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Piirkonnapõhine lähenemine võimaldab igal piirkonnal minna sügavuti oma juurte juurde ja otsida oma eripära. Minu jaoks on lähenemine olnud väga inspireeriv, sest olen sündinud ja kasvanud Võrumaal, läbi imbunud mustikametsast ja järvesilmade sügavusest ning minu energia tuleb loodusest ja mullast.
Kagukant toob suguvõsa kokkutulekule pahvaku värsket õhku ja energiat. Pakume huumorit ja põnevust, hoiame oma perekondlikke traditsioone ja rituaale ning võtame kaasa oma lapsed ja mahlaka võro keele. Näha saab nii Vana-Võromaa kui ka Setomaa eriilmelist kultuuriruumi, mis on teineteise kõrval suutnud säilitada omanäolisuse ja pole aegade jooksul lahustunud ühtseks halliks massiks.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Kagukandi repertuaari iseloomustab karakteersus ja selle väljatoomine. Repertuaar pakub nii intensiivsust, vastupidavust kui ka tantsutehnika peensusteni lihvimise võimalusi. Mehed saavad harjutada põlvetõstejooksu ning naised panna proovile pöördetehnika.
Tantsus „Haani miis“ on paras pähkel koordinatsioon ja rütmika ning muidugi näitlejameisterlikkus. Lisaks sellele pakub pinget eheda dialoogi saavutamine setode ja võrokeste vahel tantsus „Kagukandi klaar“. Tants annab võimaluse püüda vahet teha seto ja vana-võromaa pärimustantsudel.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?
Olen varasemalt olnud üldtantsupidudel üleriigiliste naisrühmade liigijuht. Seekord esindan Kagukandi liiki. Tunnen otsest vastutust selle piirkonna inimeste ees, keda ma esindan nii nende rõõmudes kui valus. Lisaks repertuaari valikule ja lavastamisele saan väga palju ära teha minule kalli piirkonna rahvatantsijate, tantsuõpetajate, inimeste ja kultuuri jaoks. Väga oluline on hoida rahvatantsurühmade järjepidevust. Vajame tantsuõpetajaid ja nende väärtustamist, kes sädeinimestena suudavad käivitada protsesse, mis on väga olulised väiksemate piiriäärsete piirkondade jätkusuutlikkusele. Meie Eestimaa õnn sõltub väga paljuski sellest, mis toimub suurlinnadest kaugemal.
Ettevalmistuse protsessi võtan kaasa ütluse „Tark ei torma“. Omanäoliste sega-, pere- ja lasterühmade kokkuliitmine ühtseks tervikuks on minu jaoks huvitav väljakutse. Eeljooniseid tehes olen hinnanud riske ega ole tormanud lõplikke jooniseid välja joonistama, nagu seda varem olen teinud. See on olnud väga aeganõudev töö.
Üldkontseptsioon ja selle teostumise tõenäosus on muidugi eelnevalt läbi töötatud, kuid peenhäälestamine saab paika alles nüüd. Eelnev elukogemus, mis ei piirdu ainult tantsupidudelt ammutatuga, laseb sisemiselt rahulikuks jääda ka pingeolukordades ning keskenduda lõpptulemusele. Usaldan oma sisetunnet.
Kas 90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 10 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?
Nii väga tahaksin öelda, et tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et veel aastaid jätkuda, kuid globaliseeruvas maailmas, kus tungivad peale teised traditsioonid ja väärtused, ei ole ma selles enam nii kindel. Usun, et ühest vastust sellele küsimusele ei ole, eks seda näitab aeg, kuidas meie traditsioonid ajas muutuvad.
Minu hingesoov on hoida oma riiki ja kultuuri väärikalt ning muutusi ellu viies pidada silmas pikka jätkusuutlikku pilti. Rohkem tarkust!