Saame tuttavaks: meeskooride liigijuht Valter Soosalu

Kuidas olete jõudnud muusikani ja mis teid täna teie töös inspireerib? 

Olen vist kogu oma teadliku elu muusikas veetnud ja ei tunne, et vajaksin sellega tegelemiseks veel kuskilt eraldi inspiratsiooni. Pigem vajan välist tõuget, et muude asjadega tegeleda.

Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo meeskooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?

Kui kogu peo repertuaar on eesti- ja murdekeelne, siis meeskooride kava on läbinisti kirjakeelne, „Munamäel” ja „Laulja” esindamas vanemat kirjakeelt, „Me peame looma sillad” uuema aja väljendust.

Seekordse laulupeo teema on niivõrd hea üldistus, et kõik kooriliigid ja orkestrid saavad oma repertuaari sellega hästi siduda. Kuna repertuaari koostamisel on niigi palju, millega arvestada, ei tohiks laulupeo teema olla kitsas ja kava koostamist veelgi raskendada. Pigem võiks see just anda ideid ja suunata uute lahenduste ja huvitavate kombinatsioonide poole. Arvestada tuleb niigi teoste sisu, tonaalsuse, tempo, ajastu, stiili ja veel paljude omadustega. Õnneks leidub murdekeelset muusikat kõikides värvides.

Kuidas suhtestub meeskooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?

Meeskooride repertuaaris on esindatud eesti luuleajaloo paremik: Kristjan Jaak Petersoni tekstile loodud laul „Laulja”, meil on Juhan Viidingu luuletusele laul „Me peame looma sillad” ning lisaks on omanäolise ja vahva väljenduslaadiga teos „Munamäel”, mis selles kontekstis mõjub värskelt. Moodsamate ja uuema aja kõlade kõrval on vanaaja koorilaulu kuulamine tõeliselt nauditav.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Usun, et laulupeo repertuaar peab ajast aega pakkuma ka väikest närvikõdi. Seda tuleb hoolikalt doseerida, aga väike väljakutse võiks repertuaariga kaasas käia, et hoida head taset. Meeskooride kava võiks selles mõttes olla hästi balansis – mõistliku pingutuse korral hakkab see kava hästi kõlama.

Kui rääkida keerukustest või konkreetsetest väljakutsetest, siis minu kirjutatud laul „Me peame looma sillad” nõuab pikka liini ja head vokaalset ettevalmistust. Selle hästi kõlama saamiseks on tarvis head legaato tunnetust, sest tegu on voolava ja laulva muusikaga. Veljo Tormise teoses „Laulja” on aga erisugused harmooniad, millele esialgu võib olla keeruline pihta saada. Aga nagu öeldud – mõistliku pingutuse korral on see kõik tehtav.

Oluline on ka see, et „Laulja” ei pruugi ollagi mõeldud väikestele meeskooridele eraldi esitamiseks – see teos nõuab suurt kõlajõudu. Pigem on just läbi laulupeo võimalus ka väiksematel meeskooridel seda monumentaalset teost esitada, muul juhul seda võib-olla ei saakski teha. See tähendab aga, et koorid ei pruugiks oma tavaproovides häälega üle pingutada, vaid võimsa tulemuse saame kätte just suure massiga.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

Neid on nii palju, et ma võtan kõik kaasa, mis vähegi teekonnal abiks on ja meelde tuleb.

Õpin järjest rohkem laulupeo protsessi nautima, eriti veel laulupeo kontserdi situatsiooni. Kaasnev närvipinge on kõigil ilmselt ühtemoodi tohutu, kuid sellega toimetulemine on väga isiklik teema. Viimasel korral tundsin end juba päris kohal olevat, tahaks seda tunnet korrata. Laulupidu on niivõrd haruldane kogemus, et seda momenti ei tasu närvide pärast mööda lasta.

Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?

Mina küll ei kahtle! Kindlasti on. Küll aga ei ole see iseenesestmõistetav – selle nimel tuleb pingutada. Aga ma näen, et Eestis jätkub selleks tahet. Lihtsalt seda tuleb ise tagada ja selle nimel vaeva näha.

Muusika- ja lauluharidust tuleb rohkem väärtustada ja eriti eesti keele osa selles. Kahjuks need jutud lõppevad ja algavad enamikel juhtudel rahaga. Aga raha algab mõistmisest – mida me väärtustame ja mida mitte. Ma näen, et hariduses hakkab meie oma kultuur vaikselt lahustuma ühte ülemaailmsesse, amerikaniseerunud hägusse. See ei ole Eestis veel õnneks täielik ja laus jama pole veel ehk käes, aga ilmingud on väga selged.

Kui vaadata Eesti hariduse arengukava järgmiseks kümnendiks – kui mitu korda on seal mainitud sõnapaari „eesti kultuur”? See on minu arvates väga oluline küsimus, sest just muusikaharidusele laulupidu toetubki. Laulupidu on omakorda üks neist alustaladest, millele toetub eesti kultuur. Nii et need teemad peaksid olema omavahel tugevasti seotud ka kultuuri- ja hariduspoliitika tasandil.

Autor: Marita Ausmaa

---