Saame tuttavaks: naisrühmade N1 „Mai” liigijuht Elo Unt

Tänases töös inspireerivad mind eelkõige inimesed – tantsijad, kellega koos töötan. Inimesed oma mõtete ja isikupäradega.

Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine teie meelest peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

Piirkondade iseloomude esiletõstmine annab võimaluse näidata nende kultuurilist omapära – tundeid, nüansse, kombeid ja traditsioone, mis on aja jooksul kujunenud. See kõik loob terviku, mis ongi „ise oma“ – midagi, mis on juurtega seotud ja samal ajal isiklikult kõnekas. 

Minu meelest haakub tantsupeo „Iseoma” piirkonnapõhine lähenemine peo juhtmõttega suurepäraselt. Iga piirkond toob esile oma unikaalsuse, mis avaldub nii tantsudes, muusikas, rõivastes, liikumistes. Eelproovides vaatasin, et piirkonniti on isegi tantsijate näojooned sarnased. 

Kuidas arendab naisrühma N1 repertuaar osalejaid ja milliseid väljakutseid see pakub?

Meie kavas on kaks erinevat tantsu, mis nõuavad ka kaht erilaadset lähenemist. Üks neist vajab julge, iseteadliku ja krapsaka naise karakterit. Teine seevastu toob esile teistsuguse, pehmema poole – õrn, rõõmsameelne perenaine, kes võtab sugulasi naeratades vastu ja kelle hing rõõmustab.

Naisrühma N1 repertuaar arendab osalejaid üsna mitmekülgselt. Seal on päris palju väljakutseid – nii sellist karakteri taotlust, füüsilist pingutust, tantsutehnilist täpsust. Lisaks sellele peab tantsija suutma ka emotsiooni hallata, kanda ja väljendada.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma“?

Eks kõik eelmistel pidudel saadud kogemused käivad kogu aeg kaasas. Igast peost on midagi õppida ja iga kord on ka selliseid õnnestumisi, kus mõtled, et vot – järgmine kord tasub nii teha. Ja siis teedki. 

Iga pidu on omaette – uus häälestus, uus teema, uus minek. Kõik loovad ise uued olukorrad ja uued toredad mälestused. Näiteks seekord me võtsime igas eelproovis lõpurivistuse asemel hoopis lõpuringi. Kõik tantsijad said sooja käepigistusega avaldada tänu oma kaaslastele ja õpetajale ühise töö ning toredate tantsuproovide eest, mis jättis südamesse rõõmsa ja tänuliku tunde. Naised on ju kohusetundlikud, töökad, südamlikud ja soojad!

Võib-olla see ongi see, mida ma tahaksin teha – inimesed tihti kardavad seda tantsupeoga kaasnevat võistlusmomenti. Ja ma saan sellest täiesti aru, laulu- ja tantsupidu on konkurss. Aga ma tahaks seda kuidagi leevendada, et jääks selline sõbralik ja rõõmus tunne. Kõik on  pingutanud, kõik on näinud vaeva. Et see teekond oleks tantsijale võimalikult tore. 

Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada oma 100. juubelit?

Me väga loodame. Me teeme kõik selleks, et see oleks. Mina usun, et on. Ma ei saakski vist praegu oma tööd teha, kui ma ei usuks, et see nii on. Et: „Oi, niikuinii läheb nagu läheb” – ei. Ma teen seda ikka usus, et pidu kestab.

Kindlasti on see traditsioon ajaga muutunud, tugevalt muutunud ja muutub veelgi. Aga me teeme praegu kõik selleks, et see püsiks. Ja küllap ta püsib ka. Ma loodan lihtsalt, et mitte liiga muundunud kujul. 

Autor: Marita Ausmaa