Saame tuttavaks: Naisrühmade N2 „Miia” liigijuht Sille Kapper-Tiisler 

Tere, Sille Kapper-Tiisler! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Tantsimist hakkasin õppima esimese klassi lapsena Tallinnas Endla tänaval asunud Ehitajate klubis, kus tegutses tänase showgrupi Vikerkaar eelkäija. Juhendajateks olid Helgi Tomberg ja tema tütar Elo Marika Kongo, kes jäi aastateks minu jaoks suureks eeskujuks. Vikerkaar andis tolle aja kohta väga mitmekülgset tantsuhuviharidust: ballett, karaktertants, erinevad moodsamad tantsustiilid ja ka laulmine. Ilmselt kannan tänaseni endas kaasas mõnda oma esimeste õpetajate põhimõtet. Näiteks pean oluliseks tantsija mitmekülgsust ja avatust, seejuures suutlikkust süveneda ja pingutada. Peamiste inspiratsiooniallikate järele ringi vaadates tulebki tõdeda, et selleks on ikka tantsija – olgu teadlik, oskuslik või algaja ​– tantsija on see alguspunkt, kust hakkab minu jaoks liikuma nii tantsuõpetaja kui koreograafi mõte. Teine tähtis inspireerija on muusika, eriti hea pärimusmuusika.

Tantsupeol „Iseoma” on kaks naisrühmade liiki – „Mai” ja „Miia”. Teie olete „Miia” liigijuht. Mille poolest erineb „Miia” teisest naisrühmade liigist ja kuidas selline lähenemine peo visiooniga kokku läheb?

Nii nagu piirkondlike liikide tantsijad on sel peol natuke ka näitlejad, täites erinevate iseloomujoonte või käitumisviisidega inimeste rolle, on ka „Mail” ja „Miial” rollid. Mai on kodus ja valmistub suguvõsa kokkutulekule saabuvaid külalisi vastu võtma. Miiadel on kodused toimetused tehtud, ülesanded jagatud, ka tööasjad on neil joones ja uue nädalani parasjagu aega, et saab koguneda rahvamaja juurde tantsima ja kasvõi kodust kaugele kokkutulekule sõita. Miia tegelane oli lavastuses algselt inspireeritud Eesti saarte naiste kangusest, sellepärast paikneme ka stsenaariumis Lääneranniku ja Pärnumaa vahel, et võimendada seda ideed, et meie naiste tugevuse allikaks on ajalooliselt sageli olnud meri, mis viinud mehed kodust kaugele ja nõudnud naistelt iseseisvat hakkamasaamist. Sama palju tahame aga ka näidata, kuidas samasuguseid hakkamasaajaid Miiasid on täis kogu Eestimaa. Muidugi esineb Miial ka nõrkusehetki, kuid siis on kogukond toeks ja koos jaksatakse jälle edasi minna.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Meie liigitantsud, Madli Telleri „Miia mäng” ja minu loodud „Naistega”, on kehakasutuse põhimõtetelt teineteisest väga erinevad ja nende vahel ümberlülitumine on harrastustantsijale suur väljakutse. Pärimuslikust paaristantsust lähtuv pöörlemine „Miia mängus” on rahvatantsija jaoks uudne tehnika ja selle omandamisega on nähtud palju vaeva. Seda suurem rõõm oli eelproovides näha, kuidas motiveeritud ja järjekindlad harjutajad on lõpuks leidnud vajaliku täpsusega asendid-võtted ja paariliste koostöö. Tulemuseks on kergelt kulgev sujuv pöörlemine, mida meie esiemad nii hästi oskasid ja millest tantsides mõnu tundsid. Mulle tundub see väga väärtuslik, et tantsupeo repertuaari kaudu võib rahvatantsija jõuda ka tavaliselt pärimustantsuga seotuks peetava tantsumõnu läteteni. Meie ühiseks väljakutseks, mida ühe peoperioodiga veel ei lahendagi, on õpetajate koolitamine ja juhendamine, sest ka paljude rahvatantsuõpetajate jaoks on pärimustantsule omane funktsionaalne kehakasutus veel võõras mõiste, rääkimata praktikast.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

Pidude tagasisides on vahel arvatud, et kodus õpitud keerulistest tantsudest jääb väljakulavastuses liiga vähe alles. Ma pole selle kriitikaga päris nõus, sest pean üleväljaku jooniseid tantsupeo tähtsaks väljendusvahendiks. Sellegipoolest proovime koos heade assistentidega püüelda teadlikult selliste lahenduste poole, kus tantsija saaks võimalikult palju tantsida nii nagu ta on õppinud. Teisalt on väljakujooniste ja -mustrite tegemine erakordne koosloome kogemus, mida tantsupidu pakub. Selle jaoks tuleb siis lisaks kodus õpitule veel veidi kükitada, kõndida või joosta. Ja ajusid ragistada, milles Miiad on juba nagunii head.

Kas 90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 10 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

10 aastat on väga lühike aeg. Tantsupidu on juba pikka aega olnud rahvatantsuvaldkonna domineeriv sündmus, kus osalemine on paljude inimeste jaoks ihaldusväärne eesmärk. Üks osa rühmi tulebki kokku tantsupeole kandideerimiseks ja peotsüklid mõjutavad ka püsivalt tegutsevaid kollektiive mitmel tasandil. Kultuur muutub pigem aeglaselt, sellepärast võiksime 100 aasta juubeli asemel mõelda kaugemale. Mis tahes traditsiooni elujõud on teatavasti muutumises, suutlikkuses olla painduv ning leida tasakaalu uuenemise ja iseendaks jäämise vahel. Missuguses dialoogis või kooskõlas ümbritsevaga tahab tantsupidude traditsioon olla? Kui seda pähklit päevast päeva lahendada, siis tulevad ka järgmised juubelid.

Autor: Karina Agnes Raudkats