Saame tuttavaks: Pealinna liigijuht Maria Uppin-Sarv
Kui tantsija tantsib südamega, siis jõuab tants ka pealtvaatajate südametesse ja puudutab,“ kirjeldas Pealinna liigijuht Maria Uppin-Sarv oma mõtteid eesootavaks peoks.
Kuidas jõudsid tantsuni ja mis sind tänases töös inspireerib?
Tantsuni jõudsin nelja-aastasena – mäletan, et lasteaia seinal oli üleval kuulutus, mis mu emale silma jäi, ja nii ma sattusingi tantsuansamblisse Lee, kus olen tänapäevani. Kuidagi see esimene koht, kuhu ma tantsima jõudsin, osutus nii õigeks, et olin pikki-pikki aastaid seal tantsija, seejärel juhendaja ja nüüd juba kaheksandat hooaega kunstiline juht. Olen väga õnnelik, et mul õnnestus tantsus leida kohe oma kodu ja äratundmine.
Lee juures hoidsid mind kindlasti juhendajad. Minu esimene ja senini kõige olulisem tantsuõpetaja on Maido Saar, kes on „Iseoma“ peol minu assistent. See hing ja elujõud, mis temast ja tema tantsudest pulbitseb, ongi tõenäoliselt see, mis pani mind tantsu kui elukutse kasuks otsustama. Tänases töös inspireerib mind eriti see, kui näen, et seatud ja õpetatud liikumisest saab ühel hetkel tants. See tähendab, et tantsija paneb treenitud sammudele juurde isiksuse, hinge ja südame. Ja see on midagi, mida Maido oskab väga-väga hästi nii ise näidata kui ka oma tantsijatele edasi anda.
Samuti mõjutavad ja inspireerivad mind väga muusika, millega ma töötan ning inimesed, kellega ma seda tööd teen. Mõne tantsija või kolleegiga tekib äratundmine kohe esimesest hetkest, mõnega läheb kauem aega, aga ma olen olnud nii õnnelik, et seni pole olnud ühtegi tantsijat, kellega mul aja jooksul sellist sooja sidet ei tekiks. Kogukond on rahvatantsus väga-väga oluline.
Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?
„Iseoma“ ja piirkondlikkus sobituvad omavahel väga hästi. Usun, et meil kõigil on mingi koht – olgu selleks kodu, linn, alev, küla, meie riik või isegi mõni teine riik – mis paneb end tundma päriselt iseendana. Ja vahel võib neid kohti ka mitu olla. Tõenäoliselt on see pealinlaste puhul levinum kui muude piirkondade puhul, kuna pea igal pealinlasel on ka kuskil mujal see oma koht. Kuskil looduse keskel, kuhu vahepeal igatseda ja põgeneda. „Iseoma“ on meie liigi jaoks ennekõike Tallinn, aga sisimas tunneme tugevat sidet ka teiste Eesti piirkondadega..
Pealinna repertuaar jutustab kolme tantsuga ühe armsa, mõnusa ja tervikliku loo. Esimene tants, „Aheltaig“, kujutab linnatuhinat oma tõhususes ja elujõulisuses. See on süsteem, kus igal inimesel on oma roll. Pealinna teine tants, „Väljade laul“, võtab linnakärast pausi – see on soov näha kraavikaldaid, põlde ja pihlakaid, hingata kopsud täis värsket õhku ning liikuda korraks teises rütmis. Meie kolmas tants, „Teelamineku polka“, on tihedalt seotud peo kontseptsiooniga, kus kõik piirkonnad liiguvad suurele suguvõsa kokkutulekule. See tants kujutab sättimist, rõõmu ja ootusärevust, mis poeb hinge vahetult enne suurt pidu, milleks on kaua valmistutud ja mida on pikalt oodatud.
Kuidas arendab Pealinna repertuaar osalejaid ja milliseid väljakutseid see pakub?
Pealinna repertuaar on hästi eriilmeline – kõik kolm tantsu on kõige paremas mõttes igaüks „iseoma“ ooperist. „Aheltaig“ kasutab tantsu esimeses osas rahvatantsule ebatraditsioonilist kompositsioonivõtet, kus tantsijate sammustik on üpriski korduv ja lihtne, kuid keerukus seisneb tantsukombinatsioonide järjekorras. Olen kuulnud, et paljude tantsijate jaoks on varieeruvad kordused ja järjekorrad olnud paras pähkel. Tants arendab just keha ja mõtte koostööd ning hoiab tantsija hetkes kohal.
„Väljade laul“ on see-eest hästi lüüriline tants, arendades tantsijate liigutuste voolavust ning nende ülesanne on panna liigutused hingama. Tantsu muusika ei ole kõige lihtsam, mistõttu peab tantsija olema väga tähelepanelik, muusikat ärksalt kuulama ja tunnetama, et koreograafia mõte vaatajani kanda.
„Teelamineku polka“ annab au Eesti rahvatantsu põhisammustikule. Rahvamuusika, millele koreograafia on loodud, annab tantsijatele võimaluse Eesti rahvatantsu täielikult nautida. Tants on küllaltki hoogne, tempokas ja kiire, nõudes tantsijatelt omajagu vastupidavust.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma“?
Minu jaoks on tänavu esimene kord olla liigijuht ja eks see kõik on omajagu aukartust äratav. Õnneks on mul väga hea meeskond, seega tunnen, et minu seljatagune on kindel. Varasematel pidudel olen küll olnud liigijuhi assistent ja nurgajuht, aga nagu kõik teisedki, alustasin ka mina tantsijana. Need emotsioonid, mida ma tantsupidudelt tantsijana saanud olen, on kirjeldamatud. Ma usun, et tantsupidu ongi ennekõike tantsijate pidu, kõige paremas mõttes. Sest kui tantsija tantsib südamega, siis jõuab tants ka pealtvaatajate südametesse ja puudutab. Seetõttu on minu jaoks äärmiselt oluline keskenduda tantsijale. Soovin, et Pealinna tantsijate kogemus minu juhendamisel oleks vähemalt sama hea kui need, mida olen ise tantsijana kogenud.
Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada oma 100. juubelit?
Senikaua on traditsioon püsiv, kuni me hoiame seda „iseoma“ – tantsupeo eestvedajaid, juhendajaid, oma tantsijaid ja tugivõrgustikku. Samuti tuleb hoida rahvatantsuga tegelemise võimalusi väljaspool meie suurt ja ilusat pealinna. Kuni on inimesi ja kuni nad on hoitud ning võimalused tagatud, püsib ka tantsupidu.
Autor: Katriin Ahu